1980-ndad, film The Deep (“Sügavik”). Kaks hirmunud tüdrukut ohkavad kinos filmi vaadates korduvalt. Kõrval istuva võõra mehe pilgust näha, et tal on tõsiselt meist kahju.
Ise ma sukelduma kunagi ei hakka.
1990-ndad, tõsielul põhinev seriaal Bangkok Hilton.
Kuidas seda narkotsi ikka kohvritesse sokutatakse. Taisse ma reisima ei hakka.
2010 suvi, Facebook, sooduspakkumine Taisse. Ahvatleb!? Nädala pärast veel soodsam, 4900 krooni. Tegudele, veebruaris 2011 ootab meid Tai, enne vaja aidata Eestimaal rahulikult kroon euroks ära vahetada.
2010 sügis, põnevus, info kogumine, abiks tripi, Air Asia, Lonely Planet, Youtube ja muud tublid abilised saidid internetist. Teadmine, et Tai kuulub maailma top10 sukeldumispaikade hulka. Ei, palun mitte. Aravõitu hinges kriibib sisemine vajadus endast võitu saada ja midagi tõestada.
2011 jaanuar, reisibüroo kinkekaart ja sukeldumiskursuste pakkumine. Proovime.
Õpime ju teooriat ja harjutame ainult basseinis. Lihtne! Käin veel niisama veekeskuses ujumas, harjutan vee all olemist. Teooriakursused, tööpäeva õhtul kell 9, kui mõistus juba tõrgub, arvutame põnevusega sukeldumisaegu ja lubatud sügavusi.
Bassein sügavus 165cm, õudne, tahaks vee peale hingama tagasi, aga peab minema veel sügavamale. Kolm tundi hiljem on maskid, torud vee all ära võetud ja tagasi pandud, harjutused tehtud. Olen tubli, ma sain hakkama!. Lohutab teadmine, et Tais on ootamas eestlasest õpetaja, kellega end avavetesse usaldame.
2011 veebruar, minek, külm, öine bussisõit, unine hommik, Riia, Kiievi lennujaam.
Veel 9 tundi lendu, saatjaks kärarikkalt sebivad ja kohti vahetavad naabrid, selja taga katkine õhupuhuja, pahin ja juuksed lehvivad. Ok, nüüd korras, kuid miks minu tooli pidevalt togitakse. Aa…, arusaadav, seal istub nüüd laps… Ei noh, appi, oma lastel ma nii küll kunagi teha ei ole lubanud.
Esimene joogipakkumine. Imelik, kõigil alkohol ees. Miks, sest hiljem rohkem ei pakuta. Salaja avatakse kõrvalpingis lennujaamast kaasa ostetud pudelid.
Saabub uni, ka tagapingil. Kõmm. Äratus. Needsamad kohti vahetanud naabrid kolistavad üleval pagasiluugi kallal, otsides oma kotti, mida pole seal kunagi olnud. Õnneks me fotovarustus jäi ikka terveks.
Tai, üle 24 tunni rännanud ja oleme kohal! Bangkok, varahommikuses udus, seiklus algab. Vaja vastu pidada lõunani, kuni Phuketis hotellituppa saab. Veel üks lend, imeline hääl kõrvus, tai keeles lennuki turvareeglite tutvustamine kõlab nagu meditatsiooniseanss.
Phuket, minibussi aknast paistab Phuket natuke selle Itaalia moodi, mis kohati vaene ja kulunud. Jõuame oma hotelli Patongi äärelinnas. Siseõu mägede vahel, väga omapärane oaas ja bungalo.
Esimene lõunasöök Peteri restoranis. Som tam, see on täitsa hea! Aga kas 3 nädalat nüüd siis peabki kogu aeg ainult neid toite sööma.
Õhtul linna vallutamine, eesmärgiks rannapromenaad. Sattume aina pimedamatesse urgastesse, iga nurga taga üüritakse rollereid. Üüritud. Appi! Elu esimene rollerisõit, vasakpoolses liikluses ja pimedas, mul õnneks tagaistmel, mehel kogemus lapsepõlvest mopeediga ja korra lumisel põllul sõbra pisikese tsikliga. Jätkub rännak, ei tea kust ja ei tea kuhu. Tänavanimedest ei saa sotti, jätan meelde erinevaid reklaamplakateid, et pärast tagasi saaks. Aga edasised tänavad on ühesuunalised. Oleme varsti rannatänaval liiklusmöllus, peagi mõistad, et tegelikult võtavad kõik väga rahulikult, keegi ei ürita kellelegi ära teha, põristame vaikselt teeservas. Õhtu lõppedes leiame lihtsalt kodutee.
Uus päev, saare lõunapoolsust ja rollerit avastades, kõik on ikka väga lahe ,loodus, ookean, rand…
Õhtul mehel söögiisu pole, minul paari tundi hiljem ka mitte, kõik käib ringi ja tahab välja tulla. Paha bakter on kohal. Öö ja päev hotellitoas, tervis pole kiita. Lükkame edasi tellitud tripi kanuu, elevantide ja muude elementide seljas. Kolime kõrvalolevasse hotelli, edasirändajat minust pole.
Tripil saame nüüd käidud, ka elevandi seljas sõidetud, vahepeal usaldatakse elevandi juhtimine mehele, aga hakkab vägisi võssa kiskuma, ei aita eestimaine “ trrr“ ja „nõõ“ ega jalgadega kaelast pigistamine. Kohaliku elevandijuhi hõiked aitavad meid tagasi. Ootamatult kerkib ette hall eterniidist ehitatud sara, paarkümmend pisikest titekleiti räästa all nööril kuivamas. Hütist paistavad hällid ehk riidest võrkkiiged ja kostub pidevat laste nuttu. Kas nii on võimalik siis elada. Ok, ilm soe ja polegi õnneks rohkem vaja.
Matk lõppeb uhke õhtusöögiga, proovime tom yum-i, krevette erinevates variantides, mul on ikka tõsiselt kahju, et tervise pärast suudan süüa vaid natuke ja toidulõhnad ei tundu veel kõige meelepärasemad.
Lanta, Sukeldumiseni 3 päeva, reisime edasi. Laeval leiab meid „sõber“, kes hotelli pakub. Võtame. Minu varasem unistus sellel saarel uhkemas luksuslikus hotellis lihtsalt mõnuleda puruneb korraks. Hotelli rannas on vesi taganenud ja basseini vesi kuidagi imelik. Seega päeval roller, tuul vuhiseb kõrvus, teel seisma jääda saab ainult hetkeks, on põrgukuum ja tuulevaikus ja ilusad paigad. Jahutuseks puuviljad, jäised puuviljakokteilid. Mulle siin maal juba väga meeldib ja ühtäkki mõistan inimesi ja eestlasi, kes siia elama asunud.
Õhtul massaaž, perefirmalt, minu võtab käsile pereema, senini elu parim massaaž, iga liigutuse alguses on tunne, et nüüd kohe väänab ja .., aga kõik on hoopis vastupidi. Mees kõrvalmatil on peretütre kätes, tal on kohati nii valus, et poetab vargsi pisara silmanurgast.
Hilisõhtu, oma hotelli baaris, saab maas patjadel lamada, selja taga on meri loksumas, baaris laulab ja mängib kitarri John, kes küll manustab aina rohkem jooke, kuid laul kõlab endiselt ülihästi. Tunne on eriline, mõlemad oleme arvutiinimesed, aga imestame, miks enamus baarisolijatest ka sel hetkel ilma Facebooki või Skype-ta olla ei suuda.
Phi-Phi, müstiline, põnev, tuleshow-d, mõõn, rannast kadunud vesi. Aga nüüd peab minema vee alla. Esimene kohtumine instruktoriga, selgub, et nad on kahekesi ja meid ootamas personaalne õpe, 2 õpilast ja 2 õpetajat. Õudne, et me peame minema juba esimene kord 12m sügavusele ja välja tuleme ikka alles siis, kui õhk otsa hakkab saama. Mees soovitab mul oma hirmudest vaikida. Kuna tervis ei ole ikka korras, siis uurin hoopis kuidas ma haigena hakkama saan. Tehakse nalja, et vee all likvideeriks minu järele tekkiv kalaparv kõik tagajärjed. Õnneks selliseid nalju siiski läbi elama ei pea. Hommikul varakult on start, varustus kokku, kontroll. Esimestena üle parda, pole enam aega mõelda. Vee alla saamine on alguses raske, hakkan vaikselt jälle pinnale kerkima. Käsikäes instruktoriga õnnestub. Läheduses istuvad hirmsad piigid, neile meresiilikutele ei taha küll otsa vajuda. Kõik siin all on ikka nii nagu filmis, aga reaalne, peas vasardab mõte, et kohe varsti see ilu lõpeb ja peab hakkama jälle toru suust ja maski peast ära kiskuma ja vett välja puhuma.
Esimene ring ja harjutused sooritatud. oleme õnnelikult tagasi, Mees veel lisaks õnnelik, et vee all saab ka edukalt köhida. Nüüd väike lõunapaus Maya Beachi ääres ja siis teisele ringile.
Saame jälle vee alla, ikka on hirmus, kõrvetav soolamaitse suus jätkame avastusretke, olen pisut hädas oma maskiga, vett kipub liiga palju sisse, puristan hoolega ja hoian ühe käega kinni. Olin nii ametis, et vilksamisi mööda ujuv hai jäi nägemata. Aga see eest järgnevad järgmised harjutused. Seekord olen mina esimene, kes näitab, et õhk hakkab otsa saama ja vaja pinnale tõsta, miskipärast instruktor liigub aga rahulikult edasi, kui ma veel märku annan, siis ta näitab, et tegelikult oleme liikunud juba 6m peale ja teeme enne pinnale tõusu 3 minutilist kohustuslikku peatust, seekord ujudes. Hirm kadus nüüd.
Järgmisel päeval on veel kaks sukeldumist, kokku üldse neli. Ja iga kord tuleb teha jälle uusi harjutusi. Saan ka osaliselt uue varustuse, sest eelmine lasi liiga palju õhku vahelt välja. Hea, et ma seda ise ei teadnud.
Kolmandal sukeldumisel tunnen äkki imelikku lõhna või maitset, meenub koolitus, et enne sukeldumist kontrolli õhu puhtust ja ära kahtluse korral mine, aga nüüd ei ole midagi teha. Peavalu ma igal juhul tol õhtul saan, ei tea, kas üleelamistest või ikkagi õhust. Kolmanda sukeldumise lõpu harjutus on hädatõus, rahulikult välja hingates pean sööstma pinnale. Kardan, et õhk saab otsa, hakkan üles minema ja vaikselt mulistan õhku välja. Aga füüsikaseadustele vastu ei saa ja õhku välja hingamiseks jätkub ikka veel ja veel. Üllatavalt kiiresti jõuab pind kätte. Nüüd on aga midagi valesti, hingata on raske, kujutan juba ette et mu kopsud on rikutud, et ei hinganud õigesti? Tegelikult olin hoopis alla neelanud õhku, mis siis kõhus paisus.
Viimasel korral hakkas mulle sukeldumine väga meeldima. Seekordne koht oli müstiline, kaljuserv ja lõputu sügavik selle kõrval, tundus nagu ujuksin maailma äärel.
Leopardhai, kilpkonnad, mureenid, skorpionfish-id meremaod , krabid, siilikud jt elajad said nähtud, ujutud värviliste kalaparvede sees. Kuuldud ka häält, kuidas kalad näksivad koralle. Lähen kunagi vee alla veel!
Phi -Phi-d imetlesime ka järgmisel päeval laevatripil. Mõtlesin, et kuidas ma tõesti siit kaljuäärest julgesin ikka vee alla minna. Minu jõud oli küll nüüdseks kadunud. Tervisehädad ja raske sukeldumisvarustus olid oma võtnud. Käisin paaril korral laevalt vees ja oli tegu, et vastutuult laevale tagasi ujuda. Siin kogesime ka pisikeste tai poiste vaprust, nimelt ühes peatuses, kus tripitajad olid randa läinud, tõusis tugev torm ja vihm, nii et inimesed ei saanud enam laevale tagasi, olukord paistis päris hull, tuul kandis ujujaid kaugemale merele ära. Pisikesed „taikad“ võtsid oma kajakid ja tõid kõik õnnelikult laevale tagasi. Järgmises peatuses küsiti, et kas on veel keegi, kes julgeb kaldale minna, aga ikka oli. Kokkuvõttes ei olnud Monkey Beachil monkey’sid ja ka Shark pointis shark’e, aga oli metsik majesteetlik loodus ümberringi.
Krabi, Ao Nang, vabariigi aastapäev, bassein, massaaž, roller, paat, Railay Beach, palju turiste, eriti põhjamaalastest vanemaid inimesi, üks turisitde puhkusepiirkond.
Bangkok, 4 päeva, palav, vähe õhku, maskid, ummikud, imelikult palju tühjaltseisvaid pimedaid pilvelõhkujaid, hiiglaslikud lukshotellid, palju suuremad kui Ameerikas, panoraamvaated. Kaubamajad, metroo, skytrain, , odav tuk-tuk, millele järgneb moeateljee külastus ja kallis laevasõit sogasel jõel, ilusad templid, buddhad, mobiiliga rääkiv palvetav munk templis, imeodav takso, öösel laulev taksojuht, hea massaaž ja tervis on jälle tagasi.
2011 märts, lennujaam, hommikul pool viis viimane tom yum, väljalend. Kõrvalistmel araablasest noormees, kes ei lülita välja oma iPhone ka korduvate kaasreisijate märkuste peale, ehk ikka oli lennukirežiimis, ta ei joo ja ei söö, appi kes ta niisugune on ja mida ta plaanib. Eestlastest reisikaaslased, kes räägivad sinuga inglise keeles. Pikk uni. Lõpuks lennukirattad puudutavad maad, koheselt avanevate turvavööde klõbin, lennuk ikka veel pidurdab meeletult ja pole veel peatunud, kui keegi juba räägib mobiiliga. Kiievi lennujaam, Stockholm, veel üks lennuk, seekord oma ja olemegi kodus. Koduuks, lapsed, kass…
30.juuni „Kui mees läheb poodi, ostab ta kindlat asja. Naine läheb ja vaatab, ehk midagi saab. Ja enamasti saabki.“
Täna on viimast päeva müügis sooduspakkumised Ameerikasse. Lähen vaatan, kas midagi saab.
Jätkub…
