20. august 2010– Vahupesust moosikappi

Pärast mäekülge oli aeg valmistuda salajamisi öiseks vahupeoks. Ootasin hetke, mil ülakorrusel sööma asutakse, et saaksin kiirelt ja salaja dushi all käidud. Vahepeal tuli ennast ka moosikappi peita, kui tekkis kahtlus, et keegi mitteteadlik tuleb.

Pesu järgselt tuli plaan kiirelt-kolmandale-korrusele-kui-keegi-ei-näe täide viia. “Teate, ma lähen nüüd magama, kell on ka kümme. Olen väsinud. Eile ma ka palju ei maganud. Eks siis jah, head ööd!” Veerand enne ühteteist oli peoriietus seljas ja katusele ronimine ja pool-tõsine põgenemine aeda ja bussijaama.

Bussis ostsime pileti mitte viimasesse peatusesse, lootuses, et bussijuht ei märka meid maha ajada enne lõpp-peatust. Aga see juht oli teistmoodi. Oma ootamatust bussiväljumisest veidi üllatuna, suutsime end kiirelt koguda ja hääletama asuda, ning isegi pimedas tänavalambi valguses üks auto peatada(loe: tüdruk kandis lühikest musta seelikut).

Justkui suures pesumasinas elaks ja kargleks. Riided olid läbimärjad, pidev vahutamine ja kipitavad silmad, mis vajasid korduvat veeloputamist. Aga neli tundi möödus nähtamatult ja hulkuri riided said korraliku pesu.

Tagasikõnd möödus lõdisevalt ja tütarlapsel paljajalu, kes siis suutis kaotada kingad tantsuhoos vahu sisse ära. Aga lõdisevalt läksime. Majas eemaldasin märjad riided ning kobisin moosikappi koos punasõstra, mustsõstra ja kollase kirsiga magama.

22. august 2010 – Poliitilise ideega kohtumas

Autolt autole kiirelt sain ma ja mantrat korrutasin ka: “Om, please take Artti on.”

Algus tundus veidi keeruline — seisin kaks tundi, väga keeruline, eks ju —, kuna asusin enne Frankfurti ja igaüks pea läks Frankfurti. Aga õnnelik nagu ma olen, siis mingi arusaaja tüüp võttis peale. Kahjuks saksa keelest ei saanud nii palju aru. Hiljem Hannoveris arvasin, et olen linnas kinni, kuid viisteist krooni maksev liiter vett kustutas mu janu ja pani pea mõtlema. Hääletamiseks sobivat kohta polnud, kuid tee ääres proovida tuli — kui keegi tahab peale võtta, siis ta võtab, rikub kasvõi veidi liiklusreegleid.

Kuus jõudsin Hamburgi ning linna mitmekesisus puristas näkku, sundides mind kotist väljaotsima oma msuta pusa. Vihma tibutas ning ma astusin suitsuvinesse mattunud interentipunkti. Tegin oma hulkumis asukoha selgeks ja andsin oma kirjelduse. Esimese metrooga sõitsin Rathausi juurde ning hakkasin ringi hulkuma, arvamata, et keegi võtab nõuks mind tänavaööst päästa. Mitte, et ma seda hirmsasti kardaks või midagi, aga lihtsalt.

Arnold tuli oma mustal rattal: “Artti! Is it you!” ja seejärel juhatas läbi linna Rote Flora'sse. Maja on nagu kelder ja taimetoitlaste söö-palju-tahad-maksa-kuidas soovid stiilis toit oli valmimas. Tänavalt leitud raamatute kogu lebab ühes nurgas, prandal laotuvad tänavalt saadud diivanid sama saatusega tugitoolide seltsis ning seinad on kaetud natsionalismi, fashismi ja muude kummaliste loosungitega. Enamasti hulguvad ringi kodutu välimusega punkarid, muidumehed ja tegelased oma raskes karmis mustas riietuses.

Mind tutvustatakse Arnoldi sõpradele ning koos asume me valminud toidu sööma: soovitatav hind on 1.60, kuid kui pole nii palju, siis saab ka vähemaga. Väga maitsev oa-pasta roog, tomatisalatiga ja magustoidupüree.

Lubati ööseks ennast siia peita.

17. september 2010 – Tagasi Prahhasse

Käisin Iiri pubis viktoriinil. Ühtki tarka vastust minu pea ei teadnud ja kui teadis, siis valesid. Rohkem sai nalja inglastega kõrvallauas.

Janina pakkus mulle taas öömaja. Kesköö algas ja tundus kuritegu just siis magama minna. Panime teevee sooja ja hakkasime musitseerima. Vahepeal tõlkisin laulutekste eesti keelde ja õpetasin, kuidas hääldada “kui võimalik”. Seejärel taas laulsime ja mängisime kitarri. Jõime rohelist teed ja salvestasime isegi mõned laulud.

Pool kuus lahkusin majast ühtki silmatäit magamata ja astusin uue ning tundmatu maailma suunas. Olin põnevil. Elu kihas mu sees. Aga kui tunnike hiljem tee äärde jõudsin, siis kippusid silmad kinni vajuma ning silt “Hanover”(ühe n-iga mahub rohkem kardile) käest maha kukuma. Usun, et pooled autod möödusid, kui silm oli suletud ja keha ootas tõusvat päikest.

Kolm tundi hiljem peatus lõpuks üks auto ja lubas 70 kilomeetrit edasi viia. Kuid pärast kümmet kilomeetrit avastas ta, et peab täiesti teist teedpidi minema. Mis saab? Leidsin, et hiljem Bremeni kandis kõlbab ka.

Ärkasin, kui olime Bremenist möödas. Järgmine ehk. Või ülejärgmine. Ta üritas mind veenda, kas Kölnis sobib. Vaatasin kaarti ning otsustasin, et vist ikka saab. Sõit kestis viis tundi. Magasin või arutlesime elu erinevatest tahkudest, ja magasin.

Pärast Bonni läks hääletamisprotsess kiiremini: Bonn-Frankfurt, Frankfurt-Würzburg, nähes hulga Tšehhi autosid proovisin Praha sildiga, ning Würzburg-Praha. Oleks mul viimase puhul juhiload olemas olnud, sõitnuks mina selle autoga. Aga minu ülesanded olid teistsugused. Mõlemad soovisid Prahasse jõuda — üks juhtis ja kõrvalistuja aitas uskuda, et meil on piisavalt kütust kohalejõudmiseks. Raha polnud kummalgi, välja arvatud euro ja 95 senti, mille me kulutasime šokolaaditahvli peale.

Pool kaksteist jõudsime Prahasse ning kütusemeeter lubas veel 50 kilomeetrit sõita. Minul oli nüüd vaja teha kiirkõnd Rootsi konsuli Rolfi juurde, lootes, et ta pole veel magama läinud ning on võimeline mind vastu võtma.

Keskööl lasin kella, süda tagus mäest üles rühkimisest ja põnevusest.

18. september – Budapesti

Poole seitsmene äratus valgest telefonist avab mu silmad. Magaks veel, ja ilm tundub halli võitu, kuid ajan end püsti ning komberdan akna juurde kardinaid liigutama. Imeline! Päike pole veel tõusnud, linn punaste katustega paistab põõnavat, õhk on kristalses säras, õhk on magus ja ergutav. Teen mõned rõõmsad liigutused kehaga meeleolukas tujus. Elevus ronib vaikselt voodi alt välja ja poeb mulle naha alla — saaks vaid kiiremini tee peale.

Rolf kutsub päikesetõusu kaema. Astume koos rõdule ja vaatame lillast pilvepudrust tõusvat kuldset ketast. Nagu hommikune meditatsioon. Ja kui ongi, siis järgmine oluline aste on hommikusöögiks olev müsli mustikatega. “Oleks juba tee peal” on peas mõte. Rolf sugab taskusse veidi tšehhi kroone ning ungari forinte. Lisaks annab kaasa suure kollase juustukuubiku ning paki näkileiba. Isuäratav.

Minek.

Pärast tanklasse jõudmist ei kulu palju aega, kui Slovakkia veokijuht viipab mind sisse, ja sõit algabki. Järgmises tanklas peatuvad rumeenlased, kuid nad ei saa midagi aru ja mina ei saa midagi aru, ning ma lasen neil minna. Õnneks suutsin koheselt peatada Ungarisse teel oleva veoki ja sellega Ungarisse loksuda. Juht pistab kabiinis õllepurgi pihku ning hiljem veidi šokolaadi. Lisaks usub ta, et olen aus Island, mitte aus Estland. Las jääbki. Naudin oma uut rahvust.

Pärast mõningate autode vahetamist maandun lõpuks Budapestis aadressijahiks. Leides aga õige aadressi, ei leia ma soovitud numbriga uksekella. Ebaõnn. Mõtisklen veidi ja astun siis üle tee telefoniputka poole. Sisestan 100 forinti ja toksin paberilt numbreid sisse.

“Edgar? Artti siin. Ma vale numbriga maja juures vist. 37. Kus sa oled? 33! Ahsoo, olgu. Ma juba tulen.”

Telefoniputkast väljudes astuvad mulle ligi kaks tüdrukut oma ungarikeelse jutuga.

“English, please!”

(Edasine vestus toimus ka inglise keeles.)

“Me tulime teiega rääkima kristlusest. Kas olete huvitatud?”
“Võib-olla, aga mul on hetkel kiire.”
“Kas tahaksite siis mingil ajal kokku saada?”
“Mm, ei ole nagu vaja. Mõni teinekord ehk.”
“Äkki tahaksite hiljem kuskil kokku saada?”
“Ma nüüd lähen, nägemist!”

Tõttan mööda tänavat tagasi ning kohtan saareinimest ukse kolmekümne kolme juures.

29. september 2010 – Budapest – Iseendaga rääkimisi

Pilvi vaatan jaanurikuus lihtsameelselt, augustis neid polnud ja septembrikuus neid ei usu.

Vihmatibu algas juba eile õhtul, kui rühkisin kindlal meelel Margareta saarele vanasse kohta telkima. Enne tugevat vesitamist sai sisse. Aga kas põhjus oli puude all peitmine või mis muu iganes, kuid oli tunne, et nüüd peab panged mängu tooma. Päises ja jaluses on väikesed vaiksed loigud tekkinud, aga muidu elus ja terve. Ükski lihanäljas karnivoor, kes minuga koos telki roninud, pole mind veel ära söönud. Ainult pikajalgne õnneämblik oleksleb oma lastele mõeldes nurgas. Toob õnne algavaks päevaks – tähendab see mis juba eilsest kallanud saab varsti otsa.

Kõrvahargid on endalegi mugava koha leidnud. Ehk katuseluugist sooja peale sisse kobinud. Üks kukkus mulle ennist suu peale. Jõudsin alla neelamist vältida, kuigi proteiini ja krõmpsumist lubatakse piisavalt. Haarasin kärmelt viimasel sabast ja viskasin telki pimedamaisse nurka.

Politsei käis eile õhtupoolikul. Kammivat saart läbi ja otsivad… midagi. Koputasid telgile. Avasin luku ja pistsin lõngamütsis oma kodutu pea välja.

“???”
“English?”
“You are English!?”

Ei, ma olen eestlane, aga vahet pole.

“Are you alone?”

Sellele küsimusele ei saanud ma pihta, sest avasin rohkem oma lukku, et pead neile lähemale liigutada, et neist aru saada. Esitasid siis aga küsimuse uuesti ning tuldi kohe taskulambiga uksevahest sisse piiluma.

“Yes, alone.”

Kui telkivaid kodutuid otsisid, siis loodan, et nad said eitava vastuse, kuid ka keelebarjäär võib olla põhjus, miks nad minuga tegeleda poleks viitsinud. Eriti niiskes pimedas vihmasajus.

Krokodill Gena lauluke ilmus pähe: “Vihma sajab, on mul maja, mõtteid ajab nüüd taga üke väike kõrvahark.” Muidugi lõpp meloodiasse ei kipu.

Otsin kotist õuna, aga käed pettuvad. Otsivad küll edasi, et ehk siiski. Kui hästi uskuda, siis porgand võib ka õun olla.

--

Päev otsa telgis end kuivana üritanud hoida. Vahepeal pauside ajal olen sügist välja läinud kaema. Puud on suured. Täpne põhjus külm läätsesupp hakkama panna.

--

Kui inimesed iseendaga räägivad:
“Ma vaatan sulle silma. Ei, ma helistan sulle. Täielik lollus. Marlene Dietrichi viimane korter asus Pariisis ühel tundmatul ja pikal puudega avenüül, kus punase ukse number koosnes kahest kuldsest üksteisele järgnevast numbrist, mil viimane numbrike on esimesest täpselt kaks korda suurem. Ühtki tähte ei järgnenud. Piilun hoopis kõrva.”

24. aprill 2011 – Majake Portugalis

Mesi on kibe, nagu just kui suhkruta. Võib-olla ongi, aga miskit on lisatud ka. Eriline mesi on ta. Hea supilusikaga meepurgist urgitseda ja siis kuuma teega termosesse lasta kaduda.

Vihma on sadanud viimased päevad hulgaliselt. Teod on õnnelikud kevadvihmas, ronivad kõikjal oma raske hiiglasliku kojaga, sussidesse, telgi sisse, ukse peale, telgi peale, koeratoidu purki ja vahel leiab neid toapõrandalgi sisse tungimas, kui oled ukse värske õhu jaoks lahti jätnud, rohelise rohu vaateks, et kevad uksest ikka tuleks, et Portugali kevad tunneks kutsutuna. Jah, eks siis ka teod tulevad.

Sõitsin oma uue rattaga ringi, ookeani äärde, kus puhus tugeva bassiga tuul, seejärel kilomeetreid vaid mäest alla koogifestivalile, karjamaade vahelt koera haukumise saatel ja siis… oh… geograafiline intuitiivne kaart on peas segamini, ees tuleb vastu sinine ookean, kui viimane peaks olema seljataga. Pööran end ümber, aga siiski jätkan laevakapteni avastamiskihuga, ja siis… oh… need on ju minu rattajäljed, need on samad lehmad, koerad on tulnud eikusagilt, kuid see veekanal on sama. Oh, oh, oh. Naljakas, mõtlen ma. Naljakas.

Ziggy Marley laulab eluaegsest tundmisest ja kahevärviline teetass aurab uuest seanssist. Piprane omlett kahele.

Ole lilleke.

14. mai 2011 – Red Bull annab tiivad

Nii, kaks tüdrukut Red Bulli autoga peatusid minu juures ja küsisid, kas soovin Red Bulli. “Kas tasuta?” pidin vastama kùsimusega. “Jah.” Sain kohe kaks kurku jahutavad jooki. Mu vaimsed ja füüsilised võimed kasvasid ka märgatavalt. Kella viieks jõudsin Milanosse.

Viimane autojuht mainis, et Milano on endasse sulgenud ning väga kiires elutempos nagu köik suurlinnadki. Eks näis.

Pärast internetipunkti leidmist suutsin Sarah'ga kontakti saada ning kokkuleppida kohtumiskoht Moscova metroopeatuses. Ta tuli oma isaga, kes just samal päeval Münchenist mootorrattaga ka Milanosse jõudis. Koos läksime Sarah sõbranna sünnipäevale, mis toimus ühes kõrgklassilises (very fancy) lounge-baaris. Mind alguses ei tahetud sisse lasta, kuna riided räpased ning kitarr ja magamiskott käe otsas. Aga Sarah eks-poiss-sõbra Pauloga saime asjad lahendatud ning mu varustuse tema autosse peita. Vahetasin valge täis higistatud särgi puhta kollase vastu ning turvamees uksel lausa patsutas õlale. Bene!

Tasuta buffet aitas mul kõhtu täita — makstakse toidu eest ju jookidega, mis baarist ostetakse, seega ei huvita neid, kas ma olen midagi ostnud või mitte. India näojoontega mehikesed töötasid toidulettide taga ning jagasid toidutaldrikuid.

Oli öö kord mind taas enda embusesse haarata, vihm hullus korraks, välk tantsis pea kohal, aga mina leidsin nurgakoha kolmetärnilise hotelli ees katuse all. Harjutasin kitarri unelauluna ning sain kakskümmend senti teetopsi, mis mulle enne jagati meeste poolt, kes kodututele inimestele süüa keskööl jagavad.

24. mai 2011 – Itaaliast Saksamaale

Istusime Milano jõekese kaldal. Kivist majad õhkasid inimeste elusid. Taevatus vajus linna kohal. Seinavärvid tulid kokku, moodustades väikelinna kodutunde. Kohvikud jagasid meeleolu, inimesed jalgrattasid mööda kiviseid tänavaid, kalad ujusid selges jõevees vastuvoolu ning inimesed lehvitasid sillalt teineteisele. Mõni kiikas üle ääre vette.

Sarah mõmises, mõtiskles oma häälekoolist, mina tinistasin meloodiaid. Päike paistis alla. Magus päike. Tundsime end vabana. Vähemalt üks meist, sest varajasel pärastlõunal pidi Sarah oma au pair' tööd tegema, miski, mis talle enam ei meeldi. Aga ta läks. Lehvitasin ja hõikasin, õhtul siis näeb, kui ta juba jooksis sulgevate ustega puutrammi poole.

Muidu trammid jooksid oma rööpaid mööda.

---

Kui magama minna kell üks öösel, et üles ärgata seitse hommikul ja siis enne magamaminekut olla kuumast ilmast väsinud, juurde muidugi lisades kolmemaitselist likööri jäätist ning siis jutustada oma reisijutukesi. Rääkimata pannkookidest juustu ja singiga. Tulemus? Sa oled hommikul väsinud.

Ilm kallistab halliga uuel päeval, kuid olen tänulik, sest niiske kuumus, mis Milanos kasvab, on minu jaoks vahel palju. Järgin bussijaamade kaarte, et maanteeäärsesse tanklasse ronida. Üle aia, üle aia. Aa, siit on keegi juba käinud.

Jõuan tanklasse ning alustan kohe missiooniga, vältides pilke politsei auto suunas, üritades madalat profiili hoida. Kirjutades paberile sinise markeriga Verona.

Ootan kasvavas hommikus. Möödujad näitavad, et pööravad ära ega lähe nii kaugele. Hakkan kahtlema, et mul on vale kohanimi paberil. Olen rahulik. Pärast paari tunni möödumist otsustan puu alla rohu peale pikali heita. Puhata. Päike on mu silmad ära väsitanud. Või eilne väsimus on veel kallal.

Tukkun.

Vaatan oma nõukogudeaegset kaarti ja näen, et Verona on tegelikult liiga kaugel, et sinna keegi läheks. Kirjutan uue kohanime ning siis vajun tagasi rohule kuuma ilma sooja embusesse.

Ärgates haaran kitarri, pusa, magamiskoti ja toidumoona koti ning jalutan rahulikult rohkem puhanuna tagasi tankla väljapääsu poole. Tunnen uut energiat. Nüüd läheb hästi, sõit hakkab. Silti hoides peatub auto. Itaalia keeles pusime midagi. Juht kordab pidevalt, et parem oleks mul kiirteel jätkata, näiteks tanklas. Mina oskan vaid kosta “Si, si”. Justkui viimane asendaks kõiki sõnu vestluses.

Järgmises tanklas, olles õnnelik lõpuks liikuma algamisest, peatub järgmine. Verona. “Yes,” hõiskab hing. (Inglise keeles hõiskab seepärast, et vaid inglise keeles suhtlen inimestega. Eestlased pole maailma veel vallutanud. Pole vaja ka.)

Mees räägib veidi arusaamatut inglise keelt, kuid vestlus käib. Ja juttu jätkub kolmveerand tee jagu. Vahepeal oleme arusaanud, et tegelikult sõidab ta kaugemale ning mul on lubatud kaasa tulla. Lisakilomeetrit on teretulnud.

Pea teemaks on maailmas ringi reisimine ning taas ükspäev peaksin ma mõtlema paigale jäämisele ning töö leidmisele. Aga mina tulen välja kohe oma surfiinstruktori kohaga, kokkana töötamise ning muude käepäraste oskuste jagamise võimalustega. Heidan pilke lähenevatele rohelistele mägedele. Viimasesse tanklasse enne Trentot jõudes kutsub Mario mind midagi jooma ja siis veel lubab valida poelettilt ühe singi-juustvõileiva valida. Enne kui jõuan lõpetada oma kuuma shokolaadijoogi, on tema oma apelsinimahla kurgust alla kallanud, hüvastijätnud ja siis vaikselt töntsakalt tagasi auto poole tatsanud.

Asun uutele jahimaadele uue sildiga, lootes sisimas, et keegi kes Saksamaa vöi Austria suunas läheb, mind peale võtab. Taas nagu ei mööduks viite minutitki. Peatutakse ning mainib, et läheb antud suunas. Ükskõik mis, peaasi, et edasi. Hiljem täpsustades otsustab Saksamaal töötav Itaalias elav rumeenlane mind Peissenbergi sõidutada. “See on vaid 50 kilomeetri kaugusel.” Minul jääb vaid mõelda oh. Oh, oh. Küll veab. Küll on alles maailm.

Sergio pakub mulle mahla, annab shokolaadiküpsiseid, tanklas ostab võileibu, söörikuid ja vett lihtsalt seepärast, et kunagi on ta ise ka ringi hääletanud ning tema elu praegu sakib. Ta kuuleb hoolega mu elufilossofiat, räägib enda positiivsest mõtlemisest ja universumi külgetõmbejõust, ligimeelitavast seadusest — positiivne positiivset ja negatiivne negatiivset. Mainin ka lihtsatest küsimustest, mis inimesed esitavad mulle ja millele vastame võib kaasata emotsionaalset raskust, kuna kõigi deitalide esitame ja minu heaolu teiste inimeste igapäeva jutude vahel näib ebaviisakas.

Kolm tundi möödub. Auto peatub uue aifooni nelja ekraanil näidatud kollase noolega kohas. Maja number kuus. Suur valge maja. On üks tund Benjamini oodata. Jätan Sergioga hüvasti ning enne kui auto kaob tänavanurga taha, on keegi majast välja astunud. Tundub, on teada antud minu saabumisest.

28.05.2011 – Hollandi impulss

Katusenurk kummardub aknasse, mille seinad jooksevad valgelt kokku musta värviga. Hommik algas pool viis päikese sosinaga, nònda aeglaselt nagu kohvipaks liigub mööda tassiäärt tagasi pôhja.

Leidsin koha hääletamiseks rongijaama kaardi pealt. Eile ôhtul tegin vast mitu ringi ümber Oldenbergi kesklinna, midagi leidmata. Käsi leidis vaid shokolaadi uuest kotist.

Hääletamise koht oli veidi kurvikas, kuid ma lootsin, et ehk keegi ikka mind näeb. Veok nägigi. Juht rääkis oma mootorratta seiklustest Shotimaal ning Meerikamaal. Kuus kuud töötab ja kuus kuud seikleb ringi. Ja siis helises tal telefon. Veoki jônksutamine ja ühtlane äiutamine uinutas mu kergesse unne, kuid äratas ka viie minuti pärast üles. Nii edasi ja tagasi.

Kiirteelt ära pöörates hüppasin ma veokist välja, et omas suunas ja Hollandi suunas minna. Kiiruga unustasin aga eile Tinalt saadud pusa veokisse. Kirusin enda viimase aja hajameelsust.

Asusin aga uues kurvis hääletamist. Möödus rohkem autosi mulle lehvitavalt ja naeratades, kuni punapea ja tema aafriklasest partner mu kaasa sôidule haarasid. Linn enne Groningeni. Jôudsin Hollandisse. Pikka vestlust meil polnud. Mina vaatasin aknast rohelisi välju ning lagendike. Ilm on pöördunud jahedaks halliks. Ilmselt selline ongi ilm Hollandis mere ääres. Tegelikult oli päevad varem 20 kraadi väljas, üpriski soe nagu Lisa mulle hiljem mainis.

Uus kiirteele viiv teelôik ei paistnud just väga abistav olevat hääletaja suhtes. Autol pole kuskil palju peatuda, kui vaid rohu peal, aga autojuhid pole rooli taga eriti loovad isiksused. Viimaks mitte pikalt oodates aitab mind välja kesk-ida päritoluga Sarah, kes juba kella üheksaks ennast peoriietusse pannud. R'n'b ja hip-hop tümpsub heliplaadilt.

“Mis sa siin teed? Ohtlik on. Surma vôid saada.”
“Lootsin, et keegi päästab mind enne. Ja ega mul palju vôimalusi polnud,” vastan naljatlevalt.
“Kust sa tuled? Mis teed?” tulevad ta küsimused kiirelt ja avatusega. Ehk sellised ongi hollandlased käis mul läbi pea.
“Sul on siis palju raha, et nii ringi reisida?”
“Ei.”
“Kuidas sa siis hakkama saad?”
“Ainult kolme asja ongi vaja ringi rändamiseks: transport, öömaja ja söök. Hääletan ja käin jala pôhiliselt, vahel saab ka rongi, trammi vòi bussi peale hiilida vôi, siis kui taskus sente, piletigi osta. Öömajaks on lage taevas, telk, mida mul enam pole, vôi tukkun kuskil diivani, pôranda, ukse vôi voodi najal. Ja, noh, söök ongi ainuke rahakulutaja. Aga enamasti inimesed ei soovi mingit raha. Pidev vahetus käib, vôin teha muusikat, nalja heita, süüa valmistada. Ja inimestele piisab, nad on ônnelikud, kui saavad sind toiduga aidata. Nii elangi üks päev korraga. Vahel muidugi üritan ka kitarri tänaval mängida.”
“Hullulmeelik oled. Mina küll ei julgeks nii teha.”
“Mnjaa, inimesed on erinevad. Igaüks omamoodi. Ja mulle nii sobib.”

Hea arvamise peale, et ma pole ammu maasikaid söönud, on ta mulle punamarju pakkunud.

Koos jôuame Lisa poolt antud aadressile. Üritasime Sarah telefoniga helistada ja teada anda, et ma olen kohal, kuid peojärgsel laupäeva varahommikul vaevalt keegi telefoni kuuleb. Jätan nägemist Sarah'ga ning astun maja ette, otsides silmadega number 21-te. Pikka keerutamist seekord polnud ja kella lastes kostub kôrvu Lisa hommikune hääl ning hôise, mis kôlab vastusena mu küsimusele “Lisa?”

06.06.2011 – Koduteel

Oranzi külmkappiga merele vesielukaid uudistama.

Juunikuu on teinud oma alguse. Lapsesammud. Uhked sammud.

Varssavi tramm number neli viib mind kesklinna, tuntud pargi suunas, kus ma esimest korda kitarri mängisin. Ja täna teen seda taas, kuna raha lihtsalt pole taskutes, kui välja arvata eurosendid, mida pole piisavalt valuutavahetuse külastamiseks.

Pärast kaubanduskeskuses janu kustutamist ületan tänava, jättes selja taha rongijaama. Pargipink ootab, loodan vaid, et viimane on vaba ega hõivatud mõne isiku istmiku all. Esmaspäeva õhtu ning Varssav on vaikne. Inimesi pole palju ringi liikumas. Mõtisklesin, kas mure on minus. Ainult autod, inimeste hääli pole kuuldagi.

Istun pingile, häälestan kitarri ja leian endas hoo, voolu. Kaks zlotti kukkub kohe kotile. Ning see on ka kõik. Minu nailonkeeli ei kuule keegi, kui just minu ees ei seista. Keegi ei seisa. Lihtsalt kõnnitakse mööda. Ma panen kitarri tagasi musta kotti vihmavarju kõrvale. Istun vaid pingil. Aga Mark saabub, tähendab kõnnib mööda, kuid siis pöördub tagasi ning küsib, kas mängin kitarri siin. Selgitan end ja leiame, et võime koos mängida. Liigume vanalinna, kus on võimalik rohkem teenida.

…