Mul on tõsisem küsimus ka – mis saab lemmikloomast? Anda lõplikult ära või otsida ajutine kodu?

Need kõik on sellised juhtumid, mida peab käsitlema eraldi. See, et mina paluksin naabrimehel majal silma peal hoida ja kassi söötmas käia, on seetõttu, et mul on väga tore ja usaldusväärne naabrimees. Kas eelkirjutanutel on keegi sama tore inimene olemas?

Olgem ausad, maja veel aga loomale sellest, et keegi kord nädalas söötmas käib, ei piisa. Ükskõik kui tore naabrimees on, ei ole ta loomale peremehe eest – loom vajab seltskonda :)

Olen sama teemat küsinud ka loomafoorumis ja keegi ei oska vastata. Soovitatakse kaasa võtta. Ka see pole loomale mingi elu kui ta pidevalt kuskil puuris istuma peab. Eriti kui jutt käib ikka vähemalt aastasest ringisõimisega reisist. Koera saaks küll rihma otsas hoida, aga kassi mitte. Ilmselt pole seal foorumites erilisi maailmarändureid.

Äkki siin kellelegi kogemus…

Huvitav, milline loom see võiks küll olla, kes ainult nädalas korra süüa tahab saada?
:)
Ilmselt olen ma harjunud hoopiski miskite teistsuguste loomade vs loe: majapidamiste hooldamisega. Loomad nimelt tahavad pai ka ca kolm korda päevas saada + mängida ning kõige selle eest tänulikud olles ei karju nt koerad mitte kunagi “külavahel” meie pereliikmete peale :)

Ikka juhtub, et mõni naaber nt sõbrannale Soome külla sõidab või siis kuskile Soojale Maale pikemaks ajaks põrutab. Põhjuseid on erinevaid, aga kõigil on oma majapidamised + loomad (koerad, kassid jne…)

Ja tegelikult ma ei saa aru, milleks üks mailmarändur endale koera või kassi soetab? Viimast siis üleüldse mitte paha pärast küsides ;)

Noh, kui on inimesi, keda täiesti usaldada saab, pole loomad kah takistus… üks mu tuttav on samuti reisumees ja kui ta pikemale tuurile läheb, käib sugulane tema maja üle vaatamas, kassi eest hoolitsemas jne.
Endal viimastel aastatel loomi pole. Eks üks argument looma võtmise vastu ongi see, et ma ei soovi oma naabritele lisakohustusi peale panna. Mulle piisab sellestki, et enamikul mu tuttavatest on kassid majas ja neile külla minnes saan ka kassidega sõbrustada:)

Reisi ajaks üürikast loobunutele on mul aga küsimus: kui kiiresti te peale reisi lõppu uue elukoha leidsite ja kus elasite naasmise hetkest kuni uue pinna leidmiseni?
Minul näiteks oleks võimalus peatuda esivanemate juures, aga kõigil sellist luksust pole.

Sultanja – kass on see loom, kes saab hakkama ka siis, kui ca kord nädalas talle piisav kogus süüa-juua ette panna. Reisidel käidud ja kontrollitud.

Meil juhtus nii, et loom on juba aastaid olemas ja alles siis tuli maailmavallutamise soov peale :) Nüüd ongi peatselt aeg käes kui vähemalt aastaks lahkumine ees.

Kodu anname ilmselt rendile, vahetult enne äraminekut ja tagasitulekul tuleb ilmselt vanemate kodupakkumisteenusele loota :) Sellega pole muret. Asjad saab sisse pakkida ja kuskilt keldri ikka leiab, kus neid hoida.

Sain aru Piretsade, et jutt oli kassist, aga ma lihtsalt ei saa aru, kustkohast saadakse endale koduloomi, kes ainult nädalas korra Teid näha vs süüa tahavad saada. Meil süüakse hommikul juba püksid jalast ära + kisatakse ja karjutakse nagu oleks maailmalõpp käes. Kusjuures – väga head näevad välja oma “nälgimisastme” kohta :)
Võibolla on pärslaste (pabereid pole!) viga – ei tea…

Lisaks, kui ma praegu oma kohvrit pakkima hakkaks, siis kaks karvast tegelast (kassi) oleksid raudselt meie kohvris (muuseas ka peita oskavad end) ja kolmas (vana kutsa), keda siin ilmas enam pole – keelduks oma söögikordadest terveks selleks ajaks, kui meid kodus pole.

Piret, anna kass kassiabisse nt hoiule, kui plaanis tagasi tulla http://www.kassiabi.ee/ !

Ja nüüd räägime majadest ja maadest – maailmarändajad :)

Olen hetkel pikemal reisil (ca. 8 kuud) ja lahendasin korteri “omamis probleemi” selle välja üürimise näol, mis lahendas minu jaoks kohe mitu probleemi; ma ei pea ise maksma kommunaalarveid tühja, igakuiselt saan väikese lisa sissetuleku üüri näol ja keegi hoiab korteril silma peal.
Kodutehnika ja mööbli jätsin heauskelt üürniku kasutada. Sellistel puhkudel soovitaksin kindlasti üürnikuga kokkuleppele jõuda kui miski peaks purunema või hävinema teadmata põhjustel ja üürilepingusse lisada nimekirja asjadest/tehnikast ja nende hetke seisukorrast/väätusest hilisemate probleemide vältimiseks.
Väärtuslikumad revliikviad jäid sugulaste juurde hoiule ja kõik muu kila-kola läks keldrisse paremaid aegu ootama.

Ma olen kuulnud, et on olemas lemmikloomahotellid. Ei tea, kas ka meie riigis. Nad vist aitavad küll pigem lühiajalisema reisi puhul. Aga millega ma korduvalt pead vaevan, kuhu jätta potililled reisile mineku ajaks. Kas keegi lillede-hotelli ei tea :)

Mel on 3 kassi ja 2 koera + maja, siiani on vedanud, sest ringi tuuritamiste ajaks oleme suutnud meelitada koju elama noorema tütre koos elukaaslasega. Aga koerad nutavad sellest hoolimata meid alati taga. Samas kui venna pere oli ära, siis tõin ka nende loomad nii kauaks oma juurde. Natuke logistikat tuli teha, mis ajal mingi koer õues või toas on, aga sai ilusti hakkama. Ilma loomadeta on vist kõige õigem võtta selleks ajaks üürilised. Kuupäevad peaks enam- vähem ju paigas olema, mis ajast, mis ajani ringi rännata. Eriti muidugi veab kui on loomalemb üürnik, kes nõus ka neid toitma-paitama.

Eestis on olemas lemmikloomahotellid, kuid kindlasti soovitan enne käia kohapeal vaatamas, mis seisus konkreetne hotell on ja kui palju loomaga tegeletakse (tasemed on tõesti väga erinevad). Endal on ka seekord koerad laiali jagatud ja eks ikka süda kriibib, et kuidas nad hakkama saavad. Aga seda suurem rõõm on jälle kokku saada.

Minu arust need hotellid on ikka nii, et ajutiseks olemiseks. Loomad on reeglina siiski puurides ja see pole pikemalt mingi elu. Meie kass on totaalne ringijooksja öösiti ja olen väga valiv kuhu ta panna, samuti mõeldes ka ajutisele perele kelle elamise põrandad ka seetõttu samuti täiesti sassi tõmbab :) Viimane hea variant mis välja mõtlesime on, et anda korter koos kassiga üüri. See oleks loomale vist isegi parim variant. Aga sellist usaldusväärset üürnikku leida ehk veidi keeruline.

Nonii Piretsade, ma suhtlesin Kassiabiga, neil on olemas nö üks kasside turvapaik. Tingimused: kiisu peab olema kastreeritud vs steriliseeritud, vaktsineeritud + harjunud teiste kassidega.
Lisaks siis arvesta juurde kas kompensatsioon või kassiliiv + kassitoit (vastavalt sellele, kui kaua eemal viibite).

Vabandust, aga ma ei julgeks küll oma elamispinda välja üürida koos koduloomadega – olenemata nende arvust. Oleneb muidugi kui kiire Teil selle minekuga on.

Vat just, kõik muu oleks teostatav aga kass vist teisi ei armasta. Omalajal sai ta tänavalt võetud ja eks tal mingid oma traumad on. Kui koju oleme paar looma tal seltsiks toonud siis sisisemine ei lõpe. Teistpidi pole proovinud, et ta kuhugi mujale viia – ehk on see territooriumi küsimus… Uurin kassiabist lähemalt, mis turvapaik ja mis tingimused seal on. Kulude katmisega olen igal juhul arvestanud, jäägu ta kuhu iganes, see on elementaarne.

Ei ole üldse kiire veel minekuga, see tundus lihtsalt kõige parem plaan kui kuskil tuttavate/tuttavate-tuttavate hulgast leida keegi kassilemb. Mina näiteks alati tahtsin kassi aga veel üürikas elades ei saanud ju võtta. Usun, et kindlasti oleks keegi selline kuskil veel, ehk siis win-win nii inimese kui kassi jaoks – üks saab sõbra juurde ja teine ei pea ära kolima võõrasse kohta.

Vaata nii palju kui mina asjast taipan ja kogemus ütleb on kass, eriti pärslane truu sellele ruumile koos seal elavate inimestega- eriti raske juhtum ju.Esimest korda kui tööreisilt peale 6 kuud tulime kodu käima, tema oli solvunud kogu selle aja, paar päeva enne uut minekut alles võttis taas omaks. Mõtlesime ka alul kaasa võtta,paar päeva autosõitu oleks vast ära kannatanud, aga Balkanil üürikorteris puha nahkmööbel ja aknast välja vaatamise võimalus tal ka seal sisuliselt puudus. Lisaks peab neid ju järjekindlalt kammima ja õige söök ja liiv jms.-lisaks tahab tegelemist ja seltskonda.
Koertega ehk natuke lihtsam- naisevennal tihti aias 3–4 rotikat hoiul,eks neilgi peab silma peal hoidma, aga pole nad õnneks nii nõudlikud.

Mul on suuremad koerad kodus ja neil käib hoidja kohapeal. Väiksed on tuttavate vahel ära jagatud ja justnimelt see karvaprobleem + suurem stressitase on selle põhjustanud. Pooleks aastaks ei raatsiks oma koeri kohe mitte niimoodi küla peale jätta. Aga eks ma ise olen valinud sellise elu.

Piret, selle “sisisemise” vastu on tarvis eeslikannatust :)
Usu mind. Meie pere vana punane pärslane on sisisenud lausa mitmed kuud peale uue kodulooma soetamist. Lõpuks loom lihtsalt väsib ja hakkab ennast peitma.

Ja kui nii päris aus olla, siis oleme korra proovinud ka tema elukohta vahetada koos ühe perekonnaliikmega. Esimesed kaks-kolm nädalat elas kass uues elamises lapse voodis tekikoti sees ja välja tuli ta sealt ainult siis, kui kõht korisema hakkas vs potihäda peale tuli. Kusjuures, ma ei väsi mainimast, ta on meil üks eriline “frukt” ja kisakõri, aga lõpuks siiski harjus oma uue elamisega + võõraste koduloomadega.
Koju tagasitoomisega polnud enam erilisi probleeme. Ainult paar tundi oli kuskil peidus ja leidis oma söögikausid ja pissikastid ilusti üles :)

Koerte ja kohanemisega on tegelikult poole lihtsam (isiklik arvamus kogemuste põhjal ka rikkis närvisüsteemiga kutsade puhul).

Väga tõsine teema tegelikult. Minu jaoks on kuldreegel, et igaüks elagu oma elu nii nagu soovib. Kuid omades lemmiklooma või last kaotab see reegel kehtivuse. Su elu ei kuulu enam vaid sulle. Asendage mõttes siin teemas loomad sõnaga “laps”. Väga jämedalt võttes on tegemist sama asjaga.

Absoluutselt, ongi nii. Lapsega ei tekiks küsimust, loomulikult tuleks kaasa. Loom paraku on inimesest hoopis teistsuguste vajadustega ja seetõttu ei ole alati mõistlik samast asjast lähtuda. Sellest ka probleem, et see loom kes on nagu pereliige ei ole võimeline elama selles eluetapis samamoodi nagu meie ja seetõttu me ei põhjusta talle asjatuid kannatusi. Et mis oleks siis parim lahendus?

Samas nüüd jämedalt võttes vihjamisi öelda, et lemmiklooma ajutisse hooldusse paigutamise tõttu oleks lemmikloomaomanikud sisulises mõttes rongaemad oleks ka nagu natuke lai teemaarendus?

Jah, lapse annaks ju lihtsalt ilma igasuguse jututa kaenlasse võtta ja mööda maailma ringi solgutada. Loom ei ole võimeline elama nagu teie? Kas ei ole ta oma elu niigi totaalselt teie elu järgi kohandanud?
Aga kui nüüd mitte nii “jämedalt” võtta, siis on aasta ikka kole pikk aeg. Mina üritaks leida inimest, kes on nõus ta võtma päriseks. Küll tagasi jõudes saab huvi korral uurida kas loom ja uus peremees oleks ka nõus tagasi kolimisega. Ei, tõesti keeruline ja valus teema, kus ka kõik juhtumid erinevad ja kirvega lüüa ei anna.

Tead ma kirjutasin pika postituse ja siis kustutasin ära sest ma näen, et ei ole mõtet.

Kusjuures tean ausõna, ma teen seda pidevalt :)

Ei ole õige päris selline suhtumine, et “annan looma seniks kuskile hoiule”. Loomad reageerivad muutustele VÄGA erinevalt.

Omast kogemusest võin öelda, et külastasin septembris kuu aega Eestit. Elukaaslane jäi koeraga koju ning proovis jätkata tavalist rutiini. Selle kuu jooksul koer vaevu sõi midagi, oli apaatne, lamas vaid ühes kohas…

Teades, et koer seda nii raskelt läbi võib elada, kas sina saaksid oma reisi nautida? Kui jah, siis on koer sulle ainult mingi suvaline loom, keda vaja toita ning mitte pereliige.

Õige või vale suhtumine – vahet pole, aga Piretsade su kiisu on nunnu ja oleks mul neid “pudulojuseid” siin kodus vähem, siis aitaksin/ aitaksime ausõna (võtaksin hoiule).

Tegelikult olen 99% kindel, et Sa leiad oma kiisule hea kodu (misiganes ajaks).

Kas meil siin tõesti pole siis loomasõpru, kes saaksid aidata?
Ja kui leidub, siis ma tulen ise kohale “loomapidamise” tingimusi üle vaatama :)

Minu kogemus on see, et hetkel on üks meist juba lahkunud ja kass ei ole surnud meeleheitesse :) Ta on rahulik vabapidamise loom kes elab siin rahulikult oma elu. Ka ajal mil oleme koos ära olnud puhkustel kuni kuu aega on ta ilusasti hakkama saanud ja ei ole solvunud, tõsi, sööb jah vähem. Sellest ka lootus, et ta ei pahanda, kui kunagi tagasi tuleme. Pigem kardan, et ajutine kodu kiindub temasse liialt, sest ta tõesti on üks armastusväärne kass.

Ma ise usun ka, et leian talle kodu. Kartus on pigem see, et kodu tahab teda päriseks :) Meie aga ei taha temast küll kuidagi loobuda.

Vaevalt, et kui mul sellest kassist ükskõik oleks siis ma siin foorumis ja mujal selle üle heietaksin. Kust see ükskõiksuse teema üldse sisse tuli?

Soomes vist ikka rohkem armastatakse koduloomi. Meie naaber 30 aastane naine vöttis 8 kuulisele töö-komandeeeringule Prantsusmaale kaasa oma 12 a. kassi. Tal on pensionärist ema ja isa siin samas linnas, kuid ta ei suutnud oma Elmost eemal olla.
Asi oma sûgavas kiindumuses oma pereliikme(kass Elmo) vastu.

Euroopas liikumine ei ole mingi probleem, aga Aasiasse ma naljalt oma koeri kaasa ei tassiks. Kui pikemaks ajaks läheksin, eks siis leiaksin võimaluse koerad kaasa võtta. Kuid püsivalt edasi liikudes ei kujutaks seda ette. Nii, et nokk lahti, saba kinni.
Mina ei halvustaks kedagi, sest te ei tea iial, mil olete ise samasuguse lahtise küna ees. Kõik on ikkagi kinni konkreetses situatsioonis, konkreetses loomas jne. Ei saa kõiki juhtumeid ühisesse patta panna.

Kanadele saab näiteks jätta kotiga sööda ette ja ise nad sealt siis nokivad vastavalt vajadusele.Ainult ruum kus nad munevad…sellel peab veidi tavalisest kõrgem lagi olema.Kui pererahval pikem reis plaanis siis muidu ei mahu kanad sinna munade kuhja ja lae vahele hästi ära enam muidu!