See on 25 kilomeetri pikkune ja ligi 700 meetri sügavune kanjon, mida nimetatakse Euroopa üheks kaunimaks. Kanjoni põhjas voolab selle kunagi vorminud Verdoni jõgi, mis on saanud nime oma türkiisja vee järgi. Kanjoniserv pakub võrratuid pildistamisvõimalusi, jõel saab sõita kajakiga ning kanjonis kulgeb huvitav matkarada. Vertikaalsed kaljuseinad ahvatlevad alla hüppama langevarjureid ning üles ronima kaljuronijaid.
Siit algabki meie lugu – lugu kaljuronimisreisist Gorges du Verdoni. Reisist, mis seob omavahel hurmavaid croissante ja karedast kaljupinnast tulitavaid sõrmeotsi, La Palud´ väikelinna kevadist lillehurma ja 700-meetrist metsikut sügavikku.
Elame linnakeses nimega La Palud – või tegelikult elame me autos. Universaalkerega Toyota Avensis on saanud tagaistmete asemele autopõhjakujuliseks lõigatud poroloonmadratsi ning seda autovoodit ei pargi me öösiti tavaliselt mitte La Palud´s, vaid mõne kilomeetri kaugusel – kanjoni kõrval kulgeval vaateplatvormide ja parkimispaikadega serpentiinil, mida (tegelikult kogu kanjoniäärset piirkonda) nimetatakse l´Escales. Ja me pole sugugi ainsad: voodikohtadega täiendatud erinevas mõõdus autosid pargib kanjoni äärel hulgaliselt. Valdavalt on kõik kaljuronijad, kel soov kohe varahommikul marsruudile jõuda.
Kaljuronimine Gorges du Verdonis hoiab meeled erksana ning adrenaliin hakkab juba varakult kohama. Sest erinevalt tavapärasest kaljuronimisest, mil kõnnitakse kalju alla ja hakatakse sealt üles ronima, tähendab siin marsruudile minek seda, et ronimiseks pead kõigepealt laskuma köiega kuristikku – ja mitte põhja, vaid punkti kaljuseinal, kus on jaamakoht: kaljusse needitud tugevad poldid, kuhu kogu oma elu ja varustus riputada. Esimese laskuja vastustrikkaim ülesanne ongi jaamast mitte hooga mööda põrutada.
Marsruute, kuhu minna, on siin üle tuhande. Nende nimed on kirjutatud kaljuservale ning nii leiame meiegi oma laskumisjaama, kus ripuvad ketid koos laskumisrõngaga. Esimese asjana paneme peale enesejulgestuse – inimkeeli öeldes kinnitame end aasadega kalju külge, et juhusliku tasakaalukaotuse tõttu mitte kuristikku lennata. Lappame köie lahti – valitud raja pikkus on 25m, nii et saame hakkama ühe 60m köiega. See tuleb panna läbi laskumisrõnga ning mõlemad köieotsad alla visata, et siis paralleelköitel alla sõita.
Püüame teha rutiinseid tegevusi, et mitte lasta end häirida sealsamas poole meetri kaugusel olevast kuristikust. Peab ütlema, et eriti hästi see ei õnnestu.
Ja siis astubki meie juhtronija üle kaljuserva. Kui köit on jäänud veel 10m, hakkab ta juba paaniliselt jaamakohta otsima. Seda ei paista! End rahulikuks sundides laskub ta veel paar meetrit – ning suureks kergenduseks ongi seal planeeritud jaam.
Jaam – see on kaljuronijate tõotatud maa, kuhu end kergendus- ja kindlustundega kinnitada. Kui esimene ronija jõuab jaama, kinnitab ta ennast enesejulgestusse. Nüüd võib teine liikuma hakata.
Teise ronija ehk minu jaama jõudmisel jõuab meile lõpliku selgusega kohale ka see, mida ikkagi tähendab siinkandis ronimine. Sest kui nüüd laskumiseks kasutatud köie alla tõmbame, kaob meie ainuke reaalne side ülemise maailmaga. Oleme kahekesi keset kaljut. Vaateplatvormist lahutab meid viiekorruselise maja kõrguse jagu kaljuseina, kanjoni põhjast… ei taha isegi mõelda, kui palju. All haigutab tühjus, Verdoni jõgi kusagil seal sügavuses on ainult türkiissinine nire ning meiega samal kõrgusel liuglevad kanjoni õhuvoole kasutavad majesteetlikud kaljukotkad.
Uurime ümbrust. Me mõlemad teame, et väljapääs on ainult üles. Maailm muutub jälle konkreetseks. Nüüd on ainult kolm asja: kalju, ronijapaar ning köis meie vahel.
Kui oleme mõlemad vaateplatvormile tagasi jõudnud, võtame juba kindlamalt ette järgmised marsruudid. Kindlasti kuulub esimese päeva skoori see, et kuna ronime populaarse vaateplatvormi Belvedere de la Carelle kõrval, oleme nüüd jäädvustatud sadadele fotodele Prantsusmaast Jaapanini.
Öösel ärkame vähemalt kümme korda, kuna näpud, täpsemalt sõrmeotsad valutavad. Siinne kalju on omapärase tiheda struktuuriga, mis avaldab harjumatutele sõrmedele umbes samasugust mõju kui nende järjekindel nühkimine vastu kannariivi või koralli. Ette rutates võib öelda, et järgnevate päevade jooksul kasvab õhukeseks kulunud ja veritsevatele näpuotstele peale paks tallanahk. Nii paks, et arvuti sõrmejäljetuvastaja enam õiget sõrme ära ei tunne ning ka mobiili puutetundlik ekraan ei taha kuidagi näpuvajutusele reageerida.
**
Paari päeva pärast, kui oleme teinud juba mitmeid ja mitmeid ühe- või kaheköietäielisi radu, on aeg minna pikemale, 150-meetrisele marsruudile.
45m – 30m – 40m – 40m laskumistele kulub rohkesti aega, sest filmidest tuttavaid vuhisevaid kiirlaskumisi teha ei saa. Seda nii jaamakoha otsimise tõttu kui sellepärast, et paralleelköite raskus on ca 8kg ning eriti laskumise alguses peab köisi läbi laskumisvahendi libistamiseks päris suure jõuga tõstma. 150m laskumine koos vahejaamade tegemisega võtab kahesel tiimil aega ligi tunni.
Pikad vahemaad tähendavad ka seda, et enda teisele kuuldavaks tegemiseks tuleb hulga valjemat häält kasutada. Ja mis on kaljudel kõige enam kasutatav fraas? “Ei kuu-uule!” See hüüe kaikub kaljudel ikka ja jälle kõikides maailma keeltes, mida rääkivad ronijad parajasti marsruudil on. Ei usu? Eks proovige minna 16-korruselise maja katusele ning sealt allolijale juhiseid hõigata! Just nii pikad on siin aga vahemaad kahe ronija vahel.
Sel marsruudil tabab meid kaljuronijate halb unenägu – vihm.
Esialgu on piisad harvad ja kaljugi nii päikesesoe, et vesi aurub praktiliselt silmapilk. Nii jõuab esimene ronija eelviimasesse jaama veel enne, kui kalju märjaks muutub. Teisel teeb ülestuleku lihtsamaks see, et esimene saab köit tugevalt pingul hoides ronimise juures abiks olla.
Nüüd on kogu taevas on ühtlaselt tume, vihma ladistab ning kalju muutub täiesti libedaks. Kätega saab haarata vaid suurematest nukkidest, siledatel kummist tallaga ronimissussidel puudub igasugune pidamine. Sellise vihmaga oleks targem mitte ronida.
Ent kui sind lahutab maailmast ainult viimane köietäis, on külm ning ilma paranemislootust ei paista, tasub anda endast kõik, et see siiski ära teha.
Iga samm tohutut jõudu, pingutust ja tasakaalu. Iga järsem liigutus võib jalad libastuma panna. Allolijana jälgin esironija pingutusi peaaegu hinge kinni pidades.
Viimase, ebameeldivalt sileda astangu alla jõudes on lõpuni veel 3–4 meetrit.
Õnneks liigub üleval teisi kaljuronijaid. Muidugi saavad nad probleemist aru viskavad julgestusköie, mis ülespääsemist tublisti lihtsustab. Nüüd on meie esironija üleval ja meid ühendava köie kaudu eksisteerib side reaalse maailmaga ka minul, kes ma veel all jaamas olen.
Üleval seatakse üles plokksüstem, et mind lausmärjal kaljul sisuliselt üles tõmmata. Prantslased tulevad nad appi köit tõmbama ning asi läheb päris jõudsalt.
Liigagi jõudsalt: liigse entusiasmiga tõmmatakse mind kohas, kus köis pöördub järsult horisontaali, julgestuspunkti kinni. Asja ei tee põrmugi paremaks, et mehed, kes mind ülevalt ei näe, üha tugevamini sikutades köit üha enam pingesse kisuvad.
Lõpuks, kui läbi vihmasaju ja paljude “Ei kuule!” hüüete asjalugu kohale jõuab, laskub üks prantslastest minu juurde. Olukorda nähes on tema esimene pakkumine köis läbi lõigata, aga ma ei raatsi ohverdada kallihinnalist poolt meetrit köiepikkust – kallihinnalist mitte niivõrd rahalises kui selles mõttes, kui oluliseks võivad puudujäävad sentimeetrid osutuda kriitilistes situatsioonides. Lõpuks riputab prantslane end horisontaalsele köiele ja kui ta seal kogu raskusega hüppab, annab pinge veidi järgi ja mul õnnestub mul kinnijooksnud köis vabastada.
Edaspidi ollakse üleval tõstmisega tagasihoidlikumad ja jõuame koos prantslasega õnnelikult üles.
Sel õhtul on seltskondlikud õlled meie poolt. Kõige üllatavama faktina kuuleme, et prantslased ei olnudki täna roninud. Nad olid laskunud valitud marsruudi algusse, kuid see oli osutunud ülesronimiseks liiga keeruliseks. Seepärast laskusid nad edasi kanjoni põhja ning võtsid ette kahekümnekilomeetrise trekingu koos kogu oma mitmekümnekilose varustusega, et mööda matkarada kanjonist välja pääseda.
Trekingu, küll plaanitult ja ühel ronimis-puhkepäeval, teeme meiegi. Kanjonis kulgev matkarada on võrratult ilus ning kohalike matkaorganisaatorite teenuseid kasutades saab end autoga tagasi alguspunkti või isegi otse ööbimiskohta sõidutada. Matk toob selguse ka püssipaukudeks peetud lajatustesse, mida kaljudel kogu aeg kuulnud olime: need on langevarjurid, kes negatiivina kõrguvatelt seintelt alla kanjonisse hüppavad ja püssipauguna oma varju avavad.
Lahe :)