Ei kaarti, ei navigaatorit- mootorrattal läbi Mongoolia,

150 km Talbo järv
Pakin hommikul telki kokku ja pean aru. Mäletan täpselt, et eile Mongoolia piiri ületades, oli mu kaarditasku veel alles. Panin selle teiste asjade kõrvale kui toll palus mul kohvrid avada ja asjad välja võtta. Täna on see kadunud, mis kadunud. Ok, selles olid mu kaardid aga mis veel hullem, selles oli ka märkmik, milles olid mitme aasta reisidel kogunenud aadressid ja telefoninumbrid. Kaardid saab uued, muu on korvamatult läinud. Vannun ennast, hooletus ees – jama järel. Samas ei oska ma ennast ka süüdlaseks pidada. Haigestusin Mägi-Altais mingisse imelikku tõppe ja olen nüüd viimased päevad nagu udus edasi liikunud. Palavikuhood käivad lainetena peale ja aeg ajalt on ümbrusest arusaamisega raskusi. Kaasavõetud palavikurohtudest pole kasu olnud ja antibiootikume pole siin kuskilt võtta. Eks tuleb ära kannatada.
Ulaanbaatori on umbes 1500–1800 km. Umbekaudu, oleneb kuidas õnnestub sõita. Teed hakkavad paarsada kilomeetrit enne linna, aga et sinnamaani jõuda, tuleb kõigepealt Mongol Altai ja Gobi Altai kuidagi läbi sõita. Kell on õnneks käepeal ja sellel ka kompass aga kus pool ida on, tean ma ilma kompassitagi. Ja ka seda, et kõigepealt tuleb u 1000 km kagusse sõita, seejärel tuleb kaarega kirdesse sõita ja nii umbes 800 km. Ning siis peaks kuskilt mägede, kõrbete ja stepi tagant Ulaanbaatar paistma.
Niikaua kuni teed (mis siin tegelikult on tee???) kulgevad mägede vahel pole hullu, ega siin palju valikuid pole. Aga peale Altaid tuleb juba lage kõrb, rajad vajuvad mööda lagendikke laiali igas suunas ja õige valimine ilma kaardita saab kindlasti raske olema. Aga noh, milleks enneaegu oiata, annab jumal öö, küllap annab ka öömaja.

Järgnevad 200 km võtavad terve päeva. Vahepeal olen rattaga rohkem külili kui püsti. Mitu päeva on vihma tulnud ja mägedevahelised platood on nagu mudaväljad. Savi kleepub ratastesse, esiratas libiseb pidevalt alt, siin kuluksid korralikud krossikummid ära. Teen vahepeal peatuse ja keedan teed. Olen planeerinud keskmiseks päeva läbisõiduks 250 km aga täna pole selleks lootuski, hea kui õhtuks Khvodi jõuan. Huvitav, kas seal sellist poodi on, kust kaarti saaks osta?
Üksik auto seisab jõevoogude vahelisel kruusasaarel. Inimesed on autost väljas, suitsetavad ja teevad aega parajaks. Jõgi on öisest sajust sedavõrd tõusnud, et täna pole neil mingit võimalust edasi liikuda, tagasi ka mitte. Aga mongolid on ilmselt selliste olukordadega harjunud. Keegi ei näi eriliselt mures olevat. Küsin järgi, kas liigun ikka Khvodi suunas ja jaatavate noogutuste saatel jätkan matka. Olen lugemisega juba sassis, mitmes jõgi või jõeharu see täna oli. 10 -nes, ei mäleta võib olla 20-nes. Õnneks on nad suhteliselt madalad, nii et mootorrattal pole probleem nendest läbi sõita. Kahlan alati jõe enne läbi, kui usaldan sinna sisse sõita, kaldad on järsud ja sogases veest ei näe kui sügavad nad on. Vesi hargneb puhmaste vahel kümneteks harudeks, kandes endaga kaasa savi ja risu. Ratas hüpleb tabades veealuseid kive ja voolupoolsel küljel tõuseb vesi perse alla.

Khovdi jõuan õhtuks. Linn on nagu välja surnud, mõni üksik auto on veel vaid liikvel. Teen linnas tiiru ja proovin vaadata, kas mõni raamatupood hakkab silma, kust võiks vähemalt lootust olla kaarti osta. Ei midagi tuttavat. Sõidan läbi linna, tangin ratta ja liigun edasi. Ööseks pole nagunii mõtet linna jääda ja mõislikum on edasi liikuda. Järgmise linnani on umbes 450–500 km.
Enne pimedat jõuan veel 50 km sõidetud. Vaatan iga tunni tagant kella ja märkan muretsedes, et õhurõhk langeb pidevalt. Järelikult on ka sel ööl sadu oodata. Kurat, kui ei vea siis ei vea. Ka eelmise öö sadas pidevalt, päeval oli muudki teha kui telki kuivatada ja nüüd on see märjana kotis olles kindlasti läbi ligunenud. Aga mis seal ikka. Kannatab ära.
Olen juba korralikult magama jäänud kui äikse peale uuesti üles ärkan. Sadu pole veel hakanud, üksikud rasked piisad löövad vaid aeg ajalt vastu telki.
Ja siis hakkab pihta. Tuul on nii tugev, et surub telgikaare vastu maad. See ei ole vihm, mis sajab. See on jõgi, kosk, mis ülevalt alla kukub. Telk kleepub tihedalt mu ümber, võimatu on sellises kookonis olla, hingata pole enam midagi. Ronin telgist välja ja hoian lihtsalt rattast kinni, et tuul minema ei viiks. Taevas on sähvivatest välkudest kirju, pilved ja taamal olevad mäed moodustavad sähvatuste saatel pidevalt liikuva tummsinise mustri, müra on nagu seisaks lennuki kõrval. Vaatepilt on võimas aga samas ka parajalt stressi tekitav. Siin polegi muud teha kui vaid oodata. Mis on alanud, see ka lõpeb kord. Tormihoogude vahepeal kisun telgist püksid ja jope välja ja tõmban need selga. Vähemalt pole tuule ja vihma käes nii külm. Kui torm on sedavõrd vaibunud, et telgi uuesti püsti saan, ronin märjalt magamiskotti ja jään nagu nott magama. Nüüd tulgu või pussnuge, öö nõuab oma.
Hommik on udune ja absoluutselt tuulevaikne. Õhk on tihedalt täis ühepäevikuid. Nende tiibade sahin kostab kui lume langemine telgi katusele, nähtavus on hetketi vaid paarkümnend meetrit. Hall udu, hall taevas ja hallid vines mäed ning tumehallid ühepäevikud pilvedena selle kõige üle. Tundub nagu hingaks maa neid välja. Iial ei unusta.

600 km Mongol Altai.
Võin endaga rahul olla. Kahe linna vahe on 450 km ja nende vahel vaid kaks küla, kust võib bensiini saada. Ühe nendest suutsin ma üles leida. Mul on bensiini, paak täis ja varukanister ka. Mul on piisavalt vett, taevast paistab päike ja tuul puhub küljelt. Mul on olemas kõik, et õnnelik olla. Sõidan läbi liivakõrbe. Düünid ei ole kõrged, ehk 5–10 m ja nende harjadel, tuulealustel külgedel, kasvavad kidurad põõsad. Sõidan nagu mööda tardunud merd. Kord laine põhjas, kord laine harjal. Eilse päeva olin sõitnud nii, et mingi mäeahelik jäi paremale küljele. Kohati olid punased kaljud vaid mõnesaja meetri kaugusel, tee oli täis lahtisi kive ja äärmiselt ebatasane. Vaevalt sain gaasi anda kui tuli juba pidurdad, et mitte hambaid suust välja põrutada. Aga täna on lausa lust. Pehme liiv võtab ratta hoo vastu nagu sõidaks vette. Pahvakas tolmu ja juba tõusen järgmise düüni harjale. Jälgin, et päike nihkuks paremalt õlalt selja taha, ehk siis hoian suuna kagusse. Mingit 400–500 km peaksin veel nii sõitma. Kaif. Mäed on kadunud kaugusesse, paremalt ei näe neid enam üldse, vasakul on vines punakas lainjas viirg. Üritan nendest enam mitte kaugeneda, mäed on siiski heaks orientiiriks. Õhtuks jõuan keset kõrbe kõrguvate kaljude juurde, umbes 100 m kõrgune ja kilomeetri laiune kivilaamade viirg läheb loogeldes risti põhjast lõunasse. Leian nende vahel omale sobiva koha ja jään öömajale. Tänane päev on olnud hea päev. Keedan teed ja valmistan õhtusöögi, tuul on väga tugev, telk laperdab üles pannes nagu lahtine puri, seon selle kõigepealt ühte nurka pidi mootoratta külge ja selle kinnihoidmine vajab parajat füüsilist pingutust. Siiski leian ühe kalju taga niivõrd varju, et saan rahus istuda ja nautida seda, mida menüü õhtuks pakub. Seda pole just palju, kiirnuudlid, suitsuvorst ja veel Venemaalt ostetud leib. Aga maitseb hästi, magamiskotti pugedes pole vaja lambaid lugeda. Öö tuleb nagu kiirong, uinumise hetk jääb märkamata.

900 km Gobi Altai
Liivadüünidest on saanud kiviklibu. Ja lained on kasvanud 100 kordseks. Orud on umbes viis kilomeetrit laiad, millele järgnevad umbes sama laiad harjad. Ja taimestik jääb järjest vaesemaks. Ning ka loomad on kuhugi kadunud. Eile sõitsin mitmel korral mööda üksikutest jurtadest, mis valge täpina kaugusest paistsid, mitmel pool hakkasid silma nii kitse kui ka kaamelikarjad. Täna pole enam midagi. Mäed on kadunud silmapiiri taha ja maapind muutub järjest tumedamaks, soolakud vaheldumisi peaaegu musta pinnasega, mis on tihedalt teravate, rusikasuuruste kividega kaetud. Kui seisma jään, on ümberringi vaikus. Tuul on tugev aga täiesti hääletu ja puhub seekord selja tagant. Et mitte tolmupilves sõita olen sunnitud kogu aeg veidi paremale hoidma ja see on viinud mind mäeahelikest eemale. Umbes 50 km sõidan mööda musta kruusaga kaetud platood, mille jooksul ei märka ma ainustki rohelist liblet. Pole küll hea koht, kui siin mingi äpardus peaks juhtuma. Viimaks hakkab paremalt poolt sinine viirg paistma. Tundub, et mingi suurem järv aga sellises kohas saab see olla vaid soolakutest ümbritsetud madalaveeline soolajärv. Selliste kaldaääred on kilomeetrite laiuselt väga petlikud ja mõistlikum on neist kaugemale hoida. Õhuke kuivanud savi kiht võib enda all varjata pehmet soolast löga, millesse vajumise korral väljasaamine nõuab tõsist pingutust. Lisaks on need soolakud täis miljardeid sääski, kes on tuulega varjus maapinna lähedal, õhtuti aga selle vaibudes, ründavad nad igat elusolendit halli hordina.
Võtan suuna vasakule ja märkan oma suureks rõõmuks kümnekonna kilomeetri kaugusel kahte veoautot. Palun jumalat, et nad paigal püsiksid ja sõidan nende suunas nii kiirelt kui maastik võimaldab.

Inimesed on ka mind märganud ja ootavad rahulikult kohtumist. Esimesed viisakused vahetatud, on mu kohene mure, et öelge, kus ma olen? Saan teada, et olen põhitrassist, millel tavaliselt liigutakse 50–60 km kõrvale kaldunud ja paremal pool on mitmekümne kilomeetri pikkune soolase veega järv. Saan teada ka seda, et mägedest jookseb risti üle minu suunaga jõgi, mis on paarsada meetrit lai ja millest mootorrattal üle ei saa. Ja ka seda, et koolmekoht on umbes 20 km ülesvoolu, kus jõgi on kitsam ning järgmise linnani on veel 100 ja paarkümmend kilomeetrit. Seda nad ei tea, kas ma koolmest rattal üle saan aga seal on inimesed, kes vajadusel saavad aidata. Pole paha. Võtan suuna juhatuse järgi, et koolmekohale jõuda ja seal see juba ongi. Jõe kaldal on kolm jurtat ja mõlemal kaldal mitu autot. Jurtast tuleb üks vanamees, näitab mulle käega ja kahlab vette. Kõhklen natuke, sest jõgi on tõesti lai ja vool kiire aga vanamees näitab ikka käega, et tulgu ma tema järel. Vaatan, et vesi on tal juba puusadeni aga küllap ta teab. Löön mõttes risti ette ja sõidan hooga vette. Keset jõge käib järsk jõnksak, küllap kivi, ja olengi külili vees. Vesi käib üle ratta ja enda. Reageerin nii kiirelt kui saan. Üks, on ratas taas püsti, kaks ja masin käivitub esimesest korrast. Kolm olen teisel kaldal. Vanamees küsib juhatamise eest paarsada tugrikut. Tubli töö. Kuna olen nagunii üleni märg, siis teen pikema peatuse, loputan vees riietest tolmu välja, teen söögi ja pean väikese puhkuse. Ühest autost tuleb vanem mees ja pakub mulle airaki. Mees räägib väga hästi vene keelt, ütleb et on endine ohvitser ja sõidab nüüd perega pealinna.
Lisaks veel, et ta oli mind eile näinud kui ma õhtul kaljude vahele sõitsin, nemad olid ka samas kohas kaljude vahel laagris olnud. Kui kuulis, et ma olin teelt kõrvale kaldunud ja tulin üle musta kõrbe, vangutas ta vaid pead. Sellises kohas ei pidavat inimesed käima, sest seal elavad pahad vaimud. Õnneks ei märganud ma midagi aga ausaltöelda kuidagi imelikult ärev tunne oli seal olles küll.
Airak on väga hea, kaamelipiimast, säravalt valge, puhas ja mõnusalt hapuka maitsega. Tänan südamest, kiidan Mongoolia kaunist loodust ja sõbralike inimesi. Ja soovime üksteisele häid soove teele kaasa.

1200 km Gobi Altai
Kurat küll! Ma olen vist jälle puusse pannud. Hommik algas küll ilusti. Ilm selline pilvealune, ei palav ei külm. Öö olin olnud trassist vaid mõne kilomeetri kaugusel ja hakkasin sinna poolviltu küngaste vahelt tagasi minema. Aga selle järel oli teine küngas ja siis kolmas ja nüüd olen ma neid juba kui palju ringi sõitnud ja trassi pole kuskil. Ja ainult hullemaks läheb. Teest on saanud kitsas rada, mis lookleb sügava uurdena kaljude vahel ja pealegi selline, et raputab soolikad seest. Ühe kivi otsas teen paraja õhulennu. Rool lööb nii järsult käest, et pole mingit võimalust reageerida. Kukun paremale õlale ja kiiver lööb kõva kolksuga vastu kuivanud pinnast. Pikutan paar sekundit tolmus, aga siis tuleb ennast püsti ajada ja vaadata, mis rattal viga. Ratas on õnneks korras, bensiin tilgub paagist välja ja parempoolne kohver on lömmis aga muud ei paista midagi olevat. Tõstan ratta püsti ja sõidan edasi. Parem küünarnukk lööb tuld aga sõrmed liiguvad ja pole mõtet siin praegu seda uurima hakata. Eks õhtul näe. Ja korraga ei vii see tee enam kuhugi. Vähemalt mitte minu jaoks, ees on paljude kilomeetrite laiune, justnagu hiiglase adraga veetud kartulipõld. Ainult vaod on mitmesaja meetri sügavused ja nii järskude nõlvadega, et ma loobun. Keeran otsa tagasi ja tuleb hakata paremat teed otsima. Teen algul kaare loodesse ja üritan ikka omaarust põhja suunas hoida, sest kuskil peab see kadunud trass ju olema. Keskpäeval sõidan ühte orgu sisse ja mis pilt? Oru põhjas looklev uhtorg on väikesi, umbes meeter korda meeter auke täis kaevatud. Raudselt inimeste töö. Sõidan edasi ja paari kilomeetri järel sügava lõhangu põhjas on ka kaevurid juba näha. Paarkümmend meest-naist, kellel labidas ja kellel sõel käes, kaevavad maad, sõeluvad seda läbi ja kui on õnne, pistavad ränga tööpäeva lõpuks karpi paar hiiresita suurust tera. Kullast tera.
Pakun rahvale Venemaalt kaasvõetud suitsu (ise ma ei tõmba) ja saame kohe ka jutule. Enamik on Ulaanbaatarist pärit ja teenivad suviti sellisel viisil endale elatist. Kullakaevajad kõige ehedamal kujul. Ja võrreldes nomaadidega ka tunduvalt haritumad, räägivad nii inglise kui ka vene keeles ning on igati suhtlemisvalmid. Lõpuks seletavad mulle ka piisavalt arusaadavalt, kuidas suurele trassile jõuda. Olen mingit 25–30 km mööda pannud. Noh, pole lugu, seda polegi ju tegelikult palju. Kõige tähtsam on see, et u 150 km pärast algab päris tee Ulaanbaatorini ja tee algusest on pealinna veel kõigest 400 km. Ning eksida pole sealt enam võimalik ka kinnisilmi sõites. Tee ääres on aga siin-seal nomaadide külad ja kõik muu, mida tsivilisatsioon enesega kaasa on toonud. Võimalus muretsemata bensiini saada, joogivesi ja vajadusel inimeste abivalmidus rändurile tuge pakkuda.

1800 km Ulaanbaatar
Ups! Ära tegin. Kuus päeva vaid kuluski. Edasi vene piirini on veel vaid vormistamise küsimus. Enne linna sõidan teelt kõrvale ja otsustan veidi pidulikumalt olla. Klopin riided tolmust ja pesen paari peotäie veega nägu ning käsi. Rattal võtan õhufiltri maha ja klopin sellegi puhtaks. Oleks ratas elus, ma kallistaks teda ja võtaks sülle, mu truu ja ustav kaaslane. Polnud see tee kerge ei sulle ei mulle. Aga me jagasime oma raskused pooleks nagu leiva ja mõlemale jagus võrdselt. Siit on vaid 8000 km veel ja me oleme kodus. Aga enne on Baikali järv ja Siberi lõputu tasandik. Uraalid ja Venemaa iidsed linnad. Ja kõik see teel, päris teel, kruusast ja asfaldist, kahel pool bensiinijaamad, kohvikud ja motellid. Soe vesi ja puhtad linad. Et ma sellest nüüd niiväga puudust tunneks aga kindlam tunne siiski, kui üksi, ilma kaardita maailma hõredamini asustatud maad pooleks sõita.

Pildid on aadressidel:
http://album.ee/…420/50246681

motoreisid-motoreisid.blogspot.com