Täiskuu peegeldamas lennukitiibadel, laskusime Koaala Lumpuri tulede valgel lennuväljale. Lennujaama hoonesse tuli lennuki pealt ligi pool kilomeetrit lennukite ja lennujaama sõidukite vahel astuda. Päris huvitav oli. Õnneks oli liiklus hõre ja allajäämisohtu polnud. Iseenesest oleks ju üsna koomiline traumapunktis öelda, et lennuk sõitis mulle otsa.
Indiast tulnuna oli kohe huvitav kahte pealinna võrrelda. KL ei meenutanud ühegi otsa pealt Delhit. Ja jumal tänatud. Selline tunne oli, nagu oleks teisele planeedile saabunud. Aasia üks võlusid kindlasti ongi suured kontrastid, nii riigisisesed kui ka riikidevahelised. KL tundus võrreldes Delhiga nagu Euroopa. Suhteliselt puhas, arenenud ja loogilisem.
Kui veel korraks naasta lennujaama juurde, siis avastasin seal ühe põhjuse, miks mulle meeldib reisida, aga mida ma polnud endale varem teadvustanud. See on uute keelte ja nendega mängimise võlu. Lennujaama WC-s nähtud silt dilarang merokok (suitsetamine keelatud) sisustas mul praktiliselt mitu päeva. Igal vabal hetkel mõtisklesin, et huvitav, kas dilarang on merokokitud või merokok dilarangitud. Võib tunduda tobe, aga mulle pakuvad sellised mängud toreda naudingu. Nagu lõpuks selgus, oli merokok dilarangitud.
Kuala Lumpur paistab silma Malaisia lippude rohkusega (neid on tõesti uskumatult palju igal pool näha) ning käekellade ja mobiilide müüjate rohkusega. Pole vist tänavat KL-s, kus ei õnnestuks saada 25 ringgitiga (5.8 EURi) “pesuehtsat” armaani, roleksi, toltsejakabaana, tiisli või mõne teise kõva brändinimega kella. Laurigi ei suutnud odava kella võludele vastu panna ja soetas endale Quartzi kella. Originaalse Quartzi kellaga oli sel kellal küll vist ainult nii palju ühist, et sõna Quartz oli sama fondiga kirjutatud. Kella elueaks osutus täpselt üks minut, aga õnneks saime selle siiski ära vahetada töötava kella vastu. Ja seda, uskumatu küll, ilma mingite lisatasudeta.
Ma parem ei hakka rääkimagi sellest, kui palju rohkem mulle Malaisias pakutavad toidud India omadega võrreldes maitsevad. Imelik komme on neil aga see, et nuge ei serveerita, süüakse lusika ja kahvliga. Ma kasutasin võimalust ja sõin mitmel korral kaheksajalgu. Nämm. Avastasin selle reisi jooksul, et Lauri, keda ma pidasin kõigesööjaks, on tegelikult üsnagi valiv. Näiteks kaheksajalgadest ei osanud ta üldse lugu pidada. Ja kui talle ühes söögikohas serveeriti kuuma vett, mille sees hulpis üksik kapsaleht ja kanajalg (põhimõtteliselt kont kolme varbaga), siis jättis ta ka kanajala söömata. Kui veel meenutada viimast söömaaega Indias, kohas, kus teenindajad sõna otseses mõttes käisid ringi ämbritega ja lärtsatasid lisaportsjoneid inimeste taldrikutele, siis ka seal jättis Lauri oma toidu lõpuni söömata. Ja mina veel mäletan Laurit, kes sõi lennukis või paljalt ära, sest talle ei meeldinud raiskamine. Elusate rohutirtsude söömisest Austraalias ei hakka rääkimagi.
Kuna mul oli Malaisias aega vaid üks nädal ja ma ei tahtnud seda kõike KL-s veeta, siis sõitsime bussiga Penangi-nimelisele saarele. Millised istmed neil bussides on!!! Nagu lennukite äriklassis. Topeltlaiad ja käivad peaaegu horisontaalselt alla.
Penangis peatusime saare pealinnas Georgetownis, mis on UNESCO kultuuripärandi listis ja peaaegu iga hoone on vaatamisväärsusena mõnda linna tutvustavasse bukletti märgitud. Ega ma ei ütlegi midagi halba, kena linn on. Saar ise on natuke suurem kui Muhumaa. Kuna Penangis asub ka väidetavalt maailma väikseim rahvuspark, siis otsustasime, et ega Malaisia pole ainult linnad, meil on džunglit ka vaja. Rentisime auto ja käisime rahvuspargis ringi müttamas. Auto rentimine oli omaette kogemus. Kohalikud autorendid tundusid meile tiba kallid olema ja lõpuks saime auto hoopis mehelt, kes tegelikult rentis mootorrattaid, aga oli nõus laenama meile oma autot.
Et meil oli auto vabalt käes ja pärast rahvuspargist naasmist oli veel piisavalt valget aega, siis otsustasime autoga saarele tiiru peale teha. Seda otsust toetas veel fakt, et liiter bensiini maksab Malaisias vähem kui pool eurot.
Üldiselt on kogu saar asustatud ja sellist vabalt vohavat džunglit mujal kui rahvuspargis eriti näha polegi. Suuremalt jaolt sõidad lihtsalt ühest asulast välja ja teise sisse.
Naastes KL-i otsustasime erineva ja tsipa odavama hosteli kasuks. Hind oli tõesti odav, eriti kui arvestada, et hinna sees olid ka üldkasutatavad lutikad. Hostelisse jõudsime kuskil kella nelja paiku varahommikul, siis alustasime tapatalgutega. Kella viieks oli 30 lutikat oma vääritu elu kaotanud, aga see polnud ainus kaotus. Ka Lauri kaotas. Nimelt kannatuse ja lootuse magada ning läks otsima netikohvikut, kus saaks tööd teha. Mina tahtsin magada, aga kuna ka mulle lutikad ei sümpatiseeri, siis otsustasin ennast unne suigutada Penangilt ostetud kahtlase likööriga, mille ainsateks koostisosadeks olid sildil märgitud alkohol ja vesi. Alkoholi ja vee liköör töötas ning kuskil kella kuue paiku jäin magama.
Lauriga oleme mõlemad äärmiselt targad ja ajalugu ning rahvakultuuri tundvad mehed. Meenutasime, kuidas meie esivanemad lutikate vastu võitlesid. Teadagi – voodijalad tuli veekaussidesse panna, sest lutikad ei oska ujuda. Oli küll teoreetiline oht, et lutikad ronivad lakke ja kukutavad sealt ikkagi ennast meile kaela, aga me lootsime, et nii kaugele need raiped siiski ei lähe. Nüüd tuli aga kohe loogiline küsimus: kust saada anumaid, mis oleksid piisavalt suured, et voodijalad neisse mahuksid. Kokku oli vaja nelja anumat, sest me magasime naris. Või noh, tegelikult oli “nari” lihtsalt kaks üksteise peale liimitud voodit. Probleemile andis lahenduse poes käimine, kus ainsateks sobivateks anumateks osutusid kompoti konservkarbid. Kokku konsumeerisime tol õhtul üle kahe liitri kompotte. Ja tulemus? Öö möödus rahulikult, hommikul avastasime karpide seest kokku kümme uppunud lutikat. Vanad eestlased olid ikka targad nagu saadanad.
Nädal möödus lennates ja oli aeg asutada end lahkuma. KL-i lennujaamas oli suur tung Gold Coasti lennule ja järjekord lookles lennujaamahoonest otsapidi väljagi. Ma eriti trügima ei kippunud, pole kunagi sellest aru saanud, lennuk väljub ju kõigil ühel ajal. Lõpuks jõudis järg ka minuni ja viskasin koti rõõmsalt kaalule. Check-in’i tüdruk lappas mu passi mitu korda läbi ja küsis lõpuks, et kus mu Austraalia viisa on. Teatasin talle rahulolevalt, et tead, ma olen Eestist, ma ei vaja mingit viisat Austraaliasse minekuks. Tüdruk naeratab ja teatab armsasti, et kõigil on Austraalia viisat vaja, kes soovivad Austraaliasse minna. Nonii, ilmselgelt oli mul kodutöö jäänud tegemata. Lennuni oli aega poolteist tundi ja ma pidin endale viisa hankima. Kergelt hakkasin ärrituma. Uurisin, et kas seda viisat on mul võimalik ka lennujaamas kohe teha. Selgus, et täitsa saab äriklassi lounge’is olevas netipunktis, aga ma pean kiirustama. Nagu ma ise ei teaks! Küsimusele, kui palju see maksma läheb, ma vastust ei saanud. Teel sinna kohtasn brasiillannat, kellel sama mure, mis minulgi. Arvas, et viisat pole vaja, aga tegelikult on. Tegelikult polegi viisat muidugi vaja, aga on vaja end netilehel enne riiki sisenemist registreerida. Seda sain ma teada muidugi alles hiljem.
Sarnaselt minule oli ka brasiillanna teel tegelikult Uus-Meremaale ja Austraalias oli lihtsalt järgmisel päeval ümberistumine. Vahepeal ilmus kuskilt välja sümpaatne neiu Austraalia immigratsiooniametist. Sümpaatsus ei pääsenud löögile, kargasime talle koos brasiillannaga kaela, et mida helmetit! Siis liitus meie kolmese seltskonnaga veel üks lennujaama töötaja, kes rääkis sama juttu, mida ennist check-in’i tüdruk. Selle lisandusega, et viisa tegemine on tasuta. Tormasin äriklassi lounge'i, jättes brasiillanna immigratsiooniameti neiuga maid jagama. Lounge'is selgus, et netikasutamine on äriklassi väärilise hinnaga – peaaegu 6 EURi poole tunni eest. Õnneks ei leidnud ma varem linnast rahavahetuspunkti ja mul oli veel 50 ringgitit, mille ma kavatsesin UM dollariteks vahetada ning selle rahaga Aucklandi lennujaamast kesklinna sõita. Nii palju siis sellest plaanist.
Keegi oli mulle vahepeal näppude vahele pistnud aadressi, kus ma saan viisat teha. Ärevus sundis aju takka ja nii tulid peast järjest nii passinumber kui ka passi väljaandmise ja aegumise kuupäevad. Viie minutiga sai kõik valmis. Tormasin tagasi sümpaatse immigratsiooniameti neiu juurde, kes oli vahepeal kõvasti brasiillannaga jagelenud ja oli üpris üllatunud olekuga, kui ma talle teatasin, et mul peaks nüüd viisa olemas olema ja kas ta mitte poleks nii ülemäära kena ega kontrolliks üle, kas ma võin Austraaliasse minna. Neiu tegi ühe kõne ja ütles telefoni ära pannes, et kõik on korras. Mu näol väljendus vist tohutu kergendus, sest mulle otsa vaadates naeratas ta laialt. Ikkagi sümpaatne inimene!