Tuletab meelde kingsepp Johannese sõnu: “Hea on seal kus meid ei ole”.
Et võib-olla paar aastat elavad võõrsil, aga siis jälle tagasi. Inimene on loodud ikka elama seal, kus ta üles on kasvanud.

Ära ikka räägi ,miks siis kogu euroopa moslemeid ja hiinlasi täis on? Ja elavad,ei kipu sugugi oma sünnimaale tagasi.

Eks seal ole ülerahvastus ja elatustase oluliselt madalam .)

Aga ehk ka avaramad eneseteostamise võimalused nutikamatele ja inimkesksem elukeskkond?

Euroopa on moslemeid täis sest nad saavad lubada endale hea elamise ja auto isegi siis kui on töötud. Omal maal vireleks nad mingis pappkastihunnikus. Asi selles, et vanades EU riikides on sotsiaalabi ikka väga suur.
Samas on astmeline tulumaks, seega need kes on õppinud ja teenivad rohkem peavad nii 42–52% tulumaksu maksma.. sellega peetakse neid töötuid üleval.

Mul hea hulk töökaaslasi ja ka muid tuttavaid, kes on Eestisse elama _tulnud_. Igalt poolt üle maailma. Nii et eks need asjad tasakaalustavad üksteist natuke.

Tutkaonule, internet on täis (Eesti) noorte blogisid, kus nad oma välismaa elu üle meelt mõlgutavad. Võta ja loe! Ja PetronePrindi “minu…” sari on natuke samasugune. Võta ja loe :)

Jätsin Teile sõnumi privaatselt.

Eks ma olen neid lugenud ka.Ega mind need poolharimata nolkide sõnakõlksud ei huvitagi. Need suuresti sõnavõtjad taolistes kohtades on tavaliselt kõige väiksemad tegijad.Ei ole nendest suurt tolku ei siin ega sealpool piiri. Ma eelkõige mõtlen just haritud ja tõsiseid noori,kel justkui eluperspektiiv siingi olemas.

Mina liigitaks julmalt äraminejad kahte klassi:

1. ajutiselt ärakäijad
2. need, kelle minemisest pole kahju
3. need, kelle minemisest on kahju
4. Eks neid ikka ole ja inimesed peavad vahepeal silmaringi laiendama olgu siis niisama ringi rännates või mujal tööd tehes. Pikemas perspektiivis võiks see olla meile kõigile kasulik, kui uusi kogemusi nö. imporditakse.
5. Nii palju, kui ma Tripi teemadest olen aru saanud, siis suurem osa äraminejaid toob lakooniliselt põhjusena välja kehva kliima ning eestlaste kurjad näod ning kehva majanduse.

OK, esimesega võib mõnevõrra nõus olla. Mulle ka nt. talv ei meeldi, aga selle elab üle.
Aga mis mind häirib taoliste minemarändajate puhul häirib on see, et lihtsalt antakse alla proovimata ise midagi ära teha. Jah, hetkel on raske, aga selle nimel tuleb teha tööd, et raskustest üle saada ja tulevikus oleks hea olla. Kõike head tahetakse saada kohe nüüd ja praegu.
Kui aus olla, siis polegi kahju, et nad minema lähevad. Peaasi, et nad meie maksumaksja kulul elama ei hakka.

3. Tõsine probleem on nende puhul, kellel on tahtmist ja võimet siinset elu edasi viia. Mina ise pole arutlenud, et mis need põhjused on, kas ainult majanduslikud? Kuskilt võiks saada statistikat, et milline on väljarändaja keskmine profiil (sugu, vanus, haridus jne).

Noh, näiteks arstide väljarännule pole vist vaja põhjuseid kaugelt otsida. Eestlane on kõva töötegija ja samas mahus välismaal töötades on palgavahe siinsega mitmekordne. Lisaks ebakindlus tervishoiusüsteemi tuleviku suhtes, mõnitav suhtumine siinse meedia poolt, halbade uudiste esiplaanile toomine, mis lihtsalt tuju ära võtavad.

No aga mina mõtlen ka juba, et kui kool läbi lähen ära. Võtan oma 7 asja ja lähen ära sest ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaks siia Eesti Vabariiki jääma.

Mina ei saa jätkuvalt aru, miks Eestis eluga mitte (väga edukalt) hakkama saavad inimesed kujutavad ette, et kusagil mujal on pudrumäed ja piimajõed.
Välismaal sobib olla koristaja, aga Eestis mitte jne. Kas see on elustandardite hoidmine, kui elad kodust kaugel paljude inimestega koos ühiskorteris ja hoiad kõhu arvelt kokku?
Noorte puhul on mõistetav seiklushimu ja kogemuste hankimine, Eestis edukate inimeste puhul on ka mõistetav, et uued väljakutsed jms. Aga päris ainult raha pärast mujale kolida… ma ei tea.
Kui ma aastaid tagasi hoidsin teatud riikide kinnisvaral pilku peal, siis ostmisest olen nüüdseks loobunud oma rahutu loomuse tõttu. Kui minu vastutus Eestis jääb väiksemaks (laps saab iseseisvaks jne), siis kujutan ette, et veedan talved siit eemal. Kus täpsemalt – ei tea ja ei valuta selle üle pead ka, eks aeg näitab.

Oi, oi..ka mina olen noor inimene, kõik tuleviku perspektiivid olemas: kodu, pere (4 aastane laps), töö, kus saab karjääri võimalus, kuid siiski jääb siin midagi puudu, miski kutsub siit ära. Mis? Olen palju ja korduvalt enda sisse sööbinud, et äkki see vaid seiklushimu ja uudishimu, kuid mida aeg edasi, siis üha rohkem tahan võtta seda ette, et alguses kasvõi natukeseks siit ära, eemale.Kuskile kaugele unelmatemaale, kus materiaalne ja masendav ühiskond niivõrd ei masendanud mind, kui just siin Eestis.Olen tundnud mujal end paremini, kui siin. Tahan ellu tuua natuke vaheldust, saada “elukooli” ja rikastada oma meeli uue ühiskonna elustiiliga ning katsetada oma piire hakkkama saamisel, sest elu ju ei pea olema nii lihtne, et kõik kandikul kätte saabub. Vähemalt, mulle meeldib rohkem, kui elu on väljakutse,mitte roosamanna.Samas reaalne mõistus ütleb, et kas ikka lapsega saab selliseid suuri elumuutusi teha? Samas ka teda täiustavad need kogemused ja see ju pere ongi, kõike tehakse ühiselt koos, liigutakse ja õpitakse. Eks igasuguseid põhjendusi võib tuua, et miks tahta ära minna ja sama miks ei saa seda teha. Kuid selleks peab ikka tohutult enesekindlust olema, et jätta kõik see mis käepärane ja mugav, sisseharjutatud ning alustada niiöelda nullist võõras kohas. Supper, austan neid inimesi täielikult ja ei nurise, et Eestis jälle vähem tublisid noori maksumaksjaid. Eks näis,kuidas minuga saab…kas võtan julguse kokku ja proovin ühe talvekese oma unistuse teoks teha ja minna sinna, kus tunnen et hing on rohkem rahul :)

tekst reedab, et sul körgkool seljataga. Praegu on töö saamine välisriikides väga raske, kui lausa mönda väga -väga erilist elukutset ei omista. Muidu jääb variandiks töötada alla normaalpalga vöi alustada oma ettevötlusega. Kuid kui sa oled väismaalane, siis kas pöhielanikkond ostab sinu teenuseid? Mina tahan hoopis tagasi tulla.

No hetkel on majanduslanguse tõttu väga odav mujale elama kolida.

Ka minu nö unistuste maa on mujal, aga seda mitte kliima, majanduse või “kurja näoga inimeste” pärast. Juba mitu aastat tagasi tundsin hingelist seost selle konkreetse maaga (kuigi käin seal aastas vaid mõne korra), selle kultuuri ja keelega. Samas, päris ära kolida ei saa enne, kui olen lõpuks leidnud, et mul on sellele maale midagi pakkuda, see, et ma keelt valdan ja kõrgharidust oman ei ole piisav…Samas mõistan raudselt hukka sellised inimesed, kes tõesti lähevad sellepärast võõrsile, et seal tundub kergem, mugavam…ka minu paar tuttavat kes on läinud Euroopasse lapse hoidmisega raha teenima ja sinna jäänud, on minule mõistmatu elutee valinud, abielludes lõunamaalasega (mustanahalisega siis), mängides koduperenaist ja kasvatades lapsi…võib olla tõesti see ongi inimese elueesmärk, kuid seda võiks teha ka siin Eestis.....Pole see välismaal nö nullista alustamine keeruline või raske midagi,et neile jooksikutele peaks alt üles vaatama ning nende tugevust kiitma, palju rakskem on siia jääda ja siin rasked ajad üle elada, oma koht leida ja midagi korda saata…see on palju raskem, kui kusagil välismaal koristajat või koduperenaist mängida.

See, et sina ei taha koduperenaine olla ei tähenda seda, et keegi teine ei taha. Meil on koolis koristaja kellel on rikas mees ja lapsed suureks kasvanud ja käib niisama tööl. Otsest vajadust ju pole aga nagu ta ütles, et pesnionärina, kes on oma elu eesmärgi saavutanud pole tal midagi selle vastu. Tema elu eesmärk oligi kasvatada üles lapsed ja olla hea naine oma mehele. Väga tore naisterahvas on kusjuures, natukene bravuurikas aga väga kihvt.
Kursusel on meil üks tütarlaps samuti, kes arvata on, et peale kooli teeb endale 2 last ja jääbki koju. Tema tahab samamoodi olla koduperenaine aga see ei tähenda veel seda, et ta ülikooli haridust ei taha. Mis ta sellega teeb, ma ei kujuta ette. Eks ta õpib sama eriala enamvähem millel mees töötab, kuid mis see meie asi on.
Ega mina ka ei suudaks koduperenaine olla aga näed mõnele meeldib. Üks sort on selliseid ja elavad nii, neid ei saa nüüd kohe hukka mõista.
Ja mis selles siis on, et nad kuskil Ameerikas näiteks mängivad koduperenaist. Mina olen täheldanud seda, et ameeriklane eeldab rohkem, et naine peab kodus lapsi kasvatama kui eestlane. Seal see vahe ongi. Aga noo mis mina ka tean, eksole.

Kui kunagi sügavas nõuka-ajas käisin üleliidulise spets-eriala-grupiga Kanadas, pakkusid sealsed väliseestlased mulle võimalust sinna jääda – et nad korraldaksid selle asja ära. Sellegipoolest ma ütlesin ära – ema oleks ju siia jäänud. Ega polnud mul ka vastavaid plaane eelnevalt tehtud ega midagi eluks vajalikku kaasas, ega ka – läbilöögiks vajalikku haridust olemas.
Kui praegu korduks analoogne olukord (ilma et ema oleks siin mind ootamas), oleksin nõus.
Miks?
Raudne gaasitoru-haare on reaalsus. Back to the USSR. Kui kahju ka ei oleks, aga – kui ma tahaksin lapsi saada, siis mitte siin. Pigem kuskil, kus neil on enam võimalusi end vabalt realiseerida. Paraku on mu oma lapsed kinnistunud Eestimaa külge. Võibolla on neil õigus.
Minu hing ihaldaks küll mujale. Veidi vabamasse maailma.

Mina arvan, et kõik ei peagi aru saama sellest, miks keegi Eestist ära tahab ning pole kellegi asi teiste otsuseid maha teha. Jah Eestis saab ka töötada, lapsi kasvatada, õppida jne aga võib-olla osadele ei meeldi Eesti, kui elukoht? Minul isiklikult on kõrini siinsest kliimast ja inimestest. Suures piiris on inimesed mornid, küünilised, kinnised jne. Ma leian, et inimene reisib/elab seal, kus talle meeldib ning see, et ta on sündinud Eestis, ei tähenda, et ta siia kogu eluks jääma peab.

"Eks ma olen neid lugenud ka.Ega mind need –poolharimata nolkide sõnakõlksud– ei huvitagi. – äärmiselt nõme suhtumine mu meelest.

Mina isiklikult kavatsen ka Eestist ära minna – mitte küll ühele kindlale “unistustemaale” vaid mitmesse sihtkohta jõuda. Ma armastan reisimist, mul on seiklusjanu ja ma soovin muutusi. Kodu jääb ikka koduks ja kindlasti tulen ma ka siia tagasi, kas päriseks, ei tea.

Kohati mulle tundub, et kõige suuremad arvustajad on need, kes ise pole mujal maailmas piisavalt palju käinud. Kohati = on ka erandeid.

Loen siin neid kommentaare ja mõtlen, et, eh…

Inimene elab seal, kus tahab. Ja kui enam ei taha, läheb jälle mujale. Keegi ei pea kogu aeg samas kohas olema.

Ja ei ole ühte või ainsat põhjust või gruppi või kategooriat. Et just noored tahavad Eestist ära minna või et otsitakse miskisugust paremat elu või midagi veel. Põhjusi on palju rohkem. On asju, mis Eesti tõesti vastikuks teevad ja sealt inimesi minema ajavad ja on asju, mis kuskil tõmbavad. Ja muidugi on ka asju, mis inimesi Eestis hoiavad.

Ma olin 54-aastane, kui otsustasin Eestist ära tulla. Sest teadsin maad, kus mul oli märksa kodusem olla. Tean terveid perekondi kooliealiste lastega, kes on Eestist lahkunud ja mujale elama asunud ja kahetsevad vaid seda, et nad varem seda ei teinud. Tean väga lugupeetud vanema põlve eesti kirjanikku, kes peab Eestist lahkumise plaane. Seiklushimulised noored ja parema teenistuse otsijad on vaid väike osa sellest kõigest.

Ja samal ajal tunglevad kasvõi Eestisse elama paljude teiste maade rahvad.

Ja siinsamas, kus ma praegu elan, tahaksid paljud kohalikud just siit kuskile mujale elama minna.

Kogu seda teemat võiks võtta rahulikumalt. Las inimesed elavad seal, kus neile meeldib.

Mina kuulun vist sinna kategooriasse, kes käivad paar aastat ära ja siis naasevad ikka koju tagasi, sest ükskõik kui halb või paha on kodus, on seal ikkagi kõige parem :)
Ja ära ajendab minema vahelduse vajadus..

Mina olen nende hulgast, kes saavad Eestis hakkama, aga ikka tahavad ära. Mul on hea haridus, normaalne elatustase, oma firma ja perekond. Aga hing ihkab juba aastaid mujale. Elatustase on normaalne, aga nii hea ei ole, et saaks endale lubada elamist mitmes riigis – et võiks omada ühte kodu kuskil kaugel kaugel. Mees on selline, kes ei tuleks mitte kunagi Eestist ära. Ja lapsi on nii piisavalt, et üksi nendega minna on ka päris karm. Niisiis üritan kasvatada suured täiskasvanud ja väiksed suuremaks, saada oma laenukohustustega ühele poole – ja minna siis lõpuks.

Miks ma tahan minna? Esiteks on see kindlasti kliima jah, mida ma olen juba aastaid vihanud. Teiseks väljakutse – tahan elus olemise tunnet. Ja kolmandaks mulle tõesti ei meeldi selle ühiskonna rõõmutus. Ma ei tunne ennast siin ühiskonna mõttes kodus hoolimata sellest, et mul on olemas suurepäene võimekus selles ühiskonnas hakkama saamiseks – ja ma tahaks leida üles selle koha maailmas, kus ma ennast tõesti hästi võiks tunda.

Nûûd on just selline teema, kus oleks hea teemaalgatajal ja teistel näha, millistest riikidest tulevad arvamused, aitab öigesti otsustada.
Tegin eelmisel aastal tripi adm.-ile sellise ettepaneku, kuid sinna see jäi.

Tripis on muudatused tulemas, palun kannatust.

Võiks veel selline muutus ka tulla ,et keegi kirjutab siin asjalikult..
ja ühel ilusal päeval…
saab ta Tripist kirja.

Trip on otsustanud ,et Teile sobib kirjutamine hoopis Lõuna Prantsusmaalt-Teie praegune asukoht muudetakse seetõttu Tripi kulu ja kirjadega.

Et välismaal sobib olla koristaja ja Eestis mitte? Ma oleks heameelega Eestis koristaja, kui saaks sama palka, mis välismaal. Oma esimese tööotsa leidsin siin Austraalias ehitusel abitöölisena. Tegin väikese koolituse läbi, sooritasin eksami ja olen nüüd white card'i õnnelik omanik. Töökaaslastega tuli ka Eesti palkadest juttu, uurisid, et mis tööd ma seal tegin ja palju palka sain. Eestis tegin öötööd, üsna ohtlikul objektil ja üksi. Palka sain nii 600–700 AUD, kui ümber arvestada. Aussi kolleegid leidsid, et natuke nadivõitu nagu sellise töö eest. Ma ütlesin siis, et siin teenin ma juba nädalaga rohkem. Siis ei saanud kohalikud enam asjale pihta. Et, oot', sa räägid, et said Eestis $600–700 KUUS??? Nemad arvasid algul muidugi, et ma nädalapalka mõtlesin. Siis kahtlesid pisut minu inglise keele oskuses, arvasid, et ma ajan ehk kogemata segi sõnad hundred ja thoushand, et ehk siis tegelikult ma sain Eestis ikkagi $6000–7000 kuus kätte? Jaa… Olnuks see vaid nii. Kui ma siis selgeks tegin, et kõik on õige ja saingi Eestis nii kuskil $150 nädalas (siin ühe päeva tasu), otsis üks mees kuskilt ühe õuna, andis selle mulle ja vabandas, et pole hetkel kahjuks mulle midagi rohkemat süüa anda.

Mina ei käinud enne luurel. Ma ei kujutanud ette, et ma suudaks hakkama saada. Äraminemisega. Äraolemisega. Kuskil mujal elamisega… senine fromaat ja ettekujutus piiritagusest oli ikka ja ainult reisimine. Isegi need, kes vahetusüliõpilaseks käisid, tegid minumeelest meeletu sammu. Aga salaja tahtsin kogu aeg seda tunnet, et elan kuskil mujal. Et elamise enda tunne on siis miskitmoodi lähemal. See pidanuks justkui mingeid tunnetuslikke kategooriaid muutma.

Nüüd, mil olen veidi üle aasta Inglismaal elanud, ma seda välismaal või mingil muul moel “rohkem” elamise tunnet küll igapäevaselt ei tunne. Elamine on täpselt sama, mis Eestis. Töökoht oluliselt tagasihoidlikum kui Eestis ja palk muidugi suurem, kuid need pole kumbki minu jaoks hetkel arvestatavad tegurid. Tulek tähendas mingist saladuslikust piirist ülesaamist. Mõte polnud mitte üksnes hakkama saada, midagi oli veel. Mis see täpselt on, on siiani enda jaoks defineerimata. Aga see, mis enne tundus ilmvõimatu ja nüüd tühiasi, oligi vaid esimene samm, edasi on vaja liikuda. Ja see liikumine pole üksnes geograafiline. Nagu see äratulemine polnud aind geograafiline. Ja see pole ei ilm ega inimesed. See on vaimne surutis. Eesti ühiskond oli minu jaoks raske, hingata oli raske. Kõik on seal nii väike, nii seotud ja hinnanguid täis. Iga liigutust saadab yhiskondlik pilk, arvustus ja normipõhine hinnang. On raske olla selle terava pilgu all ja raske on olla selleks vaatajaks-hindajaks sunnituna. Aga peab, kui ei taha olla antisotsiaal. Sest Eesti ühiskond on nii väike, et seal on kõik kõigi oma. Sina olen teiste oma ja teised on sinu omad. Kui kõik ei lähe päris nii nagu “peab”, siis peab seda vähemalt tahtma. See on ainus võimalus ja muuhulgas ainus eristus eduka ja ebaeduka inimese vahel. Ma ei tahtnud seda, mida pidi tahtma. Niiet olingi juba sealsest ühikonnast sama hea kui väljas. Jäi veel see asi ära vormistada ehk tulema tulla.

Kui äratulemise esimene pearinglus sai mööda ja otsustasin “ära jääda”, siis tundsin, et aeg oli vahepeal seisma jäänud. Eestis oli aja tunne ebanormaalselt tugev, kõik toimis aja ülemjuhatusel. Sest selle tingis ühiskond, selle taga on moraal ja normid. Nüüd on aja asemel ruum. Eks ka aeg läheb vähehaaval edasi, kuid uus ja oluline mõõde on juures ja seega on aja tähtsus märgatavalt kukkunud ja hetkel elan ma selle vabastava tunde tõttu ilmselt veidi illusoorses lummas. Aga peamine – mul on hea olla ja ideed, kuhu edasi liikuda. Nii elu enese kui seljakotiga. Ja ära on kadunud see kartus, et ei suuda või saa. Selleks oligi vaja Eestist ära tulla. Ja ega enne ma tagasi tulegi, kui ma pole valmis uuesti ajale alluma ja vanaks hakkama. Liiga ranged on need raamid seal.

Samal ajal tõden enda ümber ringi vaadates, et ma poleks sugugi õnnelik, kui ma tunneks kuulumist SIIA. Aga ma ei tunne. Siin ühiskonna vead mulle sedavõrd korda ei lähe ja haiget ei tee, nii nagu kodus. Siin on mure kaugem ja.. globaalsem? Teoreetilisem. Ja mina siin konkreetses kohas ajutisem. Sisserännanu, just another poolakas…

Ja veel üks asi. Kui liiga lähedalt asjasse ei süvene (et nt uudised poliitikarindelt kopsust ja maksast hakklihakastet ei valmista), siis kaugelt oma kodu armastada ja igatseda on oluliselt lihtsam kui seal sees olles. No ja kui see on tingimus armastuseks või selle tunnetamiseks, siis olen ma igas mõttes positiivse valiku langetanud:) Ehkki jah, nõrk inimeseloom olen. Igatahes ma tean, et see müstiline missioon ehk mida iganes mul võib olla Eestile anda, andmata ei jää. Isegi kui ma sinna kunagi elama ei asu. Ka mujal olles olen ma eestlane. Eriti mujal olles olen ma eestlane…

On arusaamatu, miks môned inimesed on endale sellest teemast nö eluküsimuse teinud. Kui kommentaare lugeda (siin vôi ka mujal), siis jääb kôlama väga erinev suhtumine. Näiteks on neid, kes neavad äraminejaid maapôhja, leides, et tegemist on luuserite ja môttetute inimestega. On neid, kes leiavad, et igaühel on ôigus olla seal, kus hing ihkab. On ka neid, kelle arvates asjad kodus(st Eestis) ei liigu jusnimelt nende äraläinud inimeste tôttu…

Pôhjusi, miks inimesed lähevad – ajutiselt vôi alaliselt, on kahtlemata just samapalju, kui äraminejaid. Ma ei klassifitseeriks ei minejaid ega jääjaid.
Igal inimesel on oma pôhjus.
Mulle meeldis väga eelneva kirjutaja, YUKU, môtteavaldus! Siiras kirjutis. Usun, et paljud eemalviibijad on midagi sarnast tundnud.

Ma leian, et arenguruumi veel on. Kuni leidub ironiseerijaid, kes halvustavad, et “kodus ei kôlba olla koristaja, vôôrsil aga küll”, seni pole veel arusaamad avaramaks muutunud. Positsioon ühiskonnas ei tee veel kellestki paremat inimest.
Ka koristaja väärib inimväärset elu, austust. See, et keegi on mingis valdkonas “tegija”, ei anna talle mitte mingit ôigust mône teise valdkonna “tegijaid” (nt koristajaid) alavääristada. Arenenud ühiskonnas on töötaval inimesel vôimalik oma palgast ära elada selliselt, et inimväärikus ei kannata. Olgu siis erialaks koristaja vôi insener. Môlemad on ühiskonna jaoks ühtviisi vajalikud, môlema maksud laekuvad ühisesse riigikassasse.

Samamoodi tuleb aktsepteerida, et inimeste valikud on individuaalsed. Kui keegi on otsustanud koduperenaiseks jääda, siis on see tôesti tema isiklik elu ja ei peaks teisi mitte mingil moel segama. Selles, et üks ema soovib end oma perele pühendada, pole midagi taunimisväärset! Olgu see naine siis kôrghariduseta vôi kôrharidusega, siin vôi sealpool piire. Ühiskond on pidevas muutumises
ja meie selle sees. Tänased olud pole enam need, mis ainuüksi kümmegi aastat tagasi ja kahtlemata (ônneks) muutuvad nad ka tulevikus.

Ja veel, môelgem ikka selle peale, et kui kôik vôôrsil olevad eestlased oleks hetkel kodumaisel tööpôllul, siis vôiks olukorda vôrrelda humanitaarse katastroofiga, sest kust vôetaks TÖÖ kôigile neile inimestele. Töötuid tuleb iga nädalaga juurde lausa tuhandetes. Kas oleks parem, kui aktiivsed tööealised noored ootaks riigilt toiduabi?

Miks mina Eestist ära läksin?

Mulle ei sobinud see elumuster, mida järgisin ning mida oleksin tulevikus ka jätkanud.

Olin sel ajal 19-aastane tüdruk, kellel oli Eestis üsna hea töökoht, arvestatav elu (piisaval kujul iseseisvus) jne. Ühel hetkel oli elus väga halbade juhuste kokkusattumus, mis emotsionaalselt laastasid. Sel perioodil mõtlesingi, et mida ma veel ometi Eestis teen.. Näiteks on väga suur protsent minu tutvusringkonnast noorteks lapsevanemateks saanud, mis on viimastel aastatel Eesti ühiskonnas normaalne.
Ei saa öelda, et see on nõme ja arulage, igal ühel ikkagi enda elu ning soovid.
Lihtsalt see muster ei sobi isklikult minule – noorelt oma elu liialt paika panna, maailma nägemata ning vanemana olla õnnetu tegemata jäänud asjade pärast. Ei ütle, et kõik nüüd õnnetud oleksid sellist teed valides, ma tean, et mina isiklikult oleksin.

Uurisin oma võimalusi, mida suures maailmas peale hakata ning ootamata pudrumägesid, valisin kõige mõistlikuma variandi ning lihtsalt läksingi. Enamus inimesi arvasid, et ma olen täiesti hulluks läinud ning rikun oma elu igaveseks ära, kuid ma tõestasin kõigile, et nad eksivad.

Naljakas on kuulata teatud liiki inimestelt, et nad tahavad ka Eestis ära pudrumägedesse elama saada, et elu oleks nii lihtne ja lahe. Kahjuks ei oska nad näha, et näiteks minu hakkama saamise taga on tugev tahtejõud, kõva töö ning väga suures osas puhast vedamist.

Kui nüüd ausalt öelda, pole kordagi veel kahetsenud, et siia üldse tulin. Isegi rasketel aegadel leian, et need olukorrad on mind vaimselt kasvatanud ja arendanud. Olen sattunud olukordadesse, kuhu Eestis poleks iial sattunud ning kohtunud inimestega, kellega poleks Eestis kokku puutunud. Vahest küll sooviks tunda seda turvalisust, mida kodumaal sain tunda, teades et perekond ja sõbrad on lähedal, kuid teisest küljest teeb see inimesed laisaks ja liiga mugavaks.

Nüüd siis lihtsalt elan siin päev korraga, hetkel omamata suuri plaane eluks, elades nii, et ma oleksin oma sellega rahul, tehes asju mida ma ise tahan, mitte mingit ühiskonnas ettekirjutatut ning mulle just nii sobibki!
Minu käest küsitakse pidevalt, mida elus edasi teha kavatsen ning kui ausalt öelda, siis ma hetkel ei tea. Kui ma ühel hetkel tunnen, et võiks kuhugi edasi liikuda, siis lähen. Kui tuleb tahtmine tagasi tulla, siis tulen. Kui peaks tahtma päriselt paigale jääda, siis jään. Seda näitab ainult aeg.

Muideks, ma ei saa aru, miks on inimesed nii kohutavalt selle vastu, et inimesed oma kodumaalt lahkuvad? Kas te oleksite pigem õnnelikud kui näete, et inimesed ei suuda end hingeliselt teostada, oleks rahulolematud sellega, et neid sunnitakse raamides käima ning tegema asju, mis on TEIE jaoks õiged? Isiklikult arvan, et las nad käivad oma käigud ära ning ehk ühel päeval leiavad, et nüüd sai piisavalt käidud ning tahaks kodumaale tagasi tulla targemate ja kogenenumatena! :)

See on siiski igaühe vaba valik, kus ta elada soovib, põhjuseid on igasuguseid. Kes otsib väljakutseid, kes paremat kliimat, kellele ei jagu kodus tööd jne. Milleks hukka mõista? Okei, mina ja minu abikaasa ei ole ehk enam niiväga noored (30 ja 40)aga meie vaatenurgast on elu nagunii selline, et reisime pidevalt nii töö kui niisama lõbu pärast, ja võib juhtuda, et poole aasta jooksul viibime kodus vaid loetud nädalad. Euroopa piires ei tunne niiväga kultuurilist võõristust, pealegi on hetkel paberimajandus ja asjaajamine imelihtsaks tehtud. Sissetulek on piisav, on oma toimivad firmad ja ettevõtmised, elatustase on Eestis väga hea aga kuna me erilised luksusehullud ei ole, siis saame igal pool kenasti majanduslikult hakkama.
Mõni paik lihtsalt on südamelähedasem kui teine, midagi ei ole teha. Suhtleme palju inimestega, kes on õppinud- töötanud- elanud, õpivad- töötavad- elavad mujal kui oma koduriigis, näiteks šveitsi, itaalia, austraalia, saksa jne jne päritolu peredega. Ei ole neist keegi luuserid või kalkunikitkumise peal väljas, tavalised inimesed, oma ala spetsialistid, õpetajad, kunstinimesed jne. Tänapäeval inimesed liiguvadki rohkem. Selleks, et korraks mõne tuhande kilomeetri kauguselt Eestit külastada, ei ole vaja logistada päevi, saab paari tunniga tuldud. Suure osa asjadest saab neti või telefoni teel ära aetud, seda juba igas maailma nurgas.
Et siis milles õigupoolest on probleem?
Miks see üldse kedagi peaks kottima, kus meie elame või ei ela?

Ilmselt on see kinniste piiride sùndroomi tagajârg.Enne ju said reisida teatud tegelased…Eks ma isegi olin kade neile.Nùùd elan ise vâlismaal…

Noh, siinkohal ma ka võtan sõna.
Kuna olen pidevas suhtluses suure ringi emigrantidega ,siis ma saan anda siinkohal mõned vastused eelpool esitatud küsimustele.

Vanusegrupp,kes lahkub Eestist:
1.Igaveseks  – vanus 25–45
2. Ajutiselt töötama või ringi luusima – 18–30/33

Enamus on ilma lasteta noored abielupaarid, kes kuuluvad esimese grupi alla.
Kesmine haridus on kesk-eri või kõrgem.
Kesmise või üle keskmise palgaga Eestis.

Põhjus äraminemiseks?
Lootusetus ja hirmud.
Minu küsimusele ,mis hirmud? Hirmud,kas saad palka, mis selle rahaga saad makstud, mis edasi saab sinu ja laste elust jne.

Ebakindlus ja hirmud on üks suuremad inimeste ära ajajad.

Enne,kui hakkate vastu rääkima ja minu arvamust maha tegema.
Tehke palun üks test!
Minge peegli ette ja kujutage ette, et teie arvel pole mitte kopikatki raha ja teil on laps(ed).
Nüüd vaadake endale peeglisse ja öelge, et homme hommikul teil pole enam tööd.
Nüüd küsige endalt: MIS NÜÜD SAAB????

Kui te suudate vaadata peeglisse ja öelda endale, et ei saa aru mis probleem on? kuna riik aitab teie pere sellest ajast VABALT üle ja teil ei TEKI mingit hirmu lainet…
…või tekib? kas süda hakkas kiiremini lööma ja kõhus oli õõnes tunne???

MIs te ütlete, et kui ma pakun teile sellst õõnsast tundest igaveseks lahti saada?
Saada lahti ebakindlusest ja näha oma last naeratamas…
Kas võtaksite vastu ? Jah!? …pakkige asjad ja kolige välismaale.

Teeme veel ühe testi.
Neile kellel on kooliealised lapsed.
Kas te muretsete oma esimesse klassi mineva põnni pärast Eestis…läheb üksi ja tuleb üksi. On üksi kodus ja tööl olles on mis iganes hirmud teil peal.
Mis ütlete, kui ma pakun teile sellst hirmust lahti saada?
Lapsed on järelvaadatud ja KUNAGI üksi ei tolla ringi.
Kas teie laps tuleb koolist ja teeb poole ööni koolitükke??? Kas teie omal kooliajal või teie laps on koolis solvatud õpetaja poolt? või kaasõpilaste poolt.
Kas laps läheb vastu tahtmist kooli?
Jah???
Mis ,kui ma pakuksin teile vastupidist? Kui laps nädalavahestusel tüütab teid ,et tahab kooli ja esmaspäeva hommikul kell 6 on juba riides ja kott seljas ja ajab teid voodist välja,et kooli saada…? Kas võtaksite sellise olukorra???
Ja koolist tulles , laps rõõmsalt teatab kui tubli ja oli ja kui palju nad igasuguseid huvitavaid asju tegid…
Laps saab olla pikapäeva rühmas ja laps antakse ainult teile või teie poolt määratud isikule.
Kas võtaksite südamerahu? Jah? kolige välismaale.

Ma arvan,et siinkohal ma tegin asja selgeks,oma arvamusest.

Inimesed ,kes emigreeruvad, ei tee seda ainult enda pärast.
Vaadatakse ,kus saab olema parem elu nende järglastele.
(Ja kahjuks selle vastu me ei saa,kuna see on geneetiline kodeering- Ellu jääda)

Kui me teeme % arvestuse inimeste eluea pikkuse, tervise ja laste arvu kohta,siis me leiame, et Eestis inimesed surevad kiiremini ja on haigemad,kui mujal maailmas. Ja see pole kliima süü, vastikut kliimat on mujalgi maailmas.

Emme, sa tead maailmas kohta, kus saab perega ilma tööl käimata, raha omamata rahus ja mureta ära elada?
Ütle meile ka :)

Minu tuttavad, kes väljamaale läinud, on seal pigem huvitava töö pärast. Lähed Eestis tööle, satud karjääri tegema ja millalgi selgub, et selle jätkamiseks tuleb üle mere kolida. Paljud siis kolivad kah.

Einoh, võtavad suht sõnatuks sellised Emme suguste kirjatükid. Mina elan küll Eestis, kus laps võib rahulikult koolist koju jalutada ja kujuta ette on isegi lubatud üksi kodus olla. Õnneks ei ole Eesti veel selliseks haigeks ühiskonnaks muutunud nagu on USA jne.
Miskipärast kõlab enamuse emigrantide suust pidev endale õigustuste leidmine ja Eesti mustamine. Loomulikult on igaühe vaba tahe elada kus soov on ja kui inimene on rahul, et sureb kodumaast kaugel ja lapselapsed räägivad temaga vööras keeles, siis on ju kõik korras. Vene ajal kiruti neid migrante, kes Eestisse head elu otsima tulid, nüüd on selliseid meie endi seast tuhandete viisi sirgunud, ju siis on meie kasvatuse ja õpetamisega kuskil midagi nihu läinud.
Kui on rasked ajad, siis ei saa pahaks panna kui vöörsile tööd ja leiba otsima minnakse või kui noored tahavad maailma näha. Kurb on aga see, et kodus on teha kui palju, aga selleks et siin midagi teha, pole tahtmist ega ettevõtlikkust.
Tubli inimene leiab ka tänases Eestis iga kell töökoha, hea spetsialist ei jää hätta ei Austraalias, Hiinas ega Eestis. Need, kes Eestit kiruvad võiks kõigepealt tõepoolest peeglisse vaadata ja mõtiskleda, kas mitte just nendesuguste pärast ei ole Eesti elu just selline nagu ta on? Teisalt on ju suurepärane, et osa sellistest vingujatest siit ära lähevad, teistel on selle võrra mõnusam elada. Samas kas on mõtet siis teil edasi Eesti foorumites käia sappi pritsimas, elage end oma uue kodumaa foorumites välja.
Neile tublidele noortele, kes aga tahavad lihtsalt maailma näha või suudavad end erialaselt teostada mujal maailmas ja jäävad oma kodumaa pariootideks, edu ja tuult tiibadesse!

Nii uskumatu, kui see ka ei ole- inimesed Eestis elavad ja on õnnelikud. Ärme tee üldistusi. Olen varem ka ühes teises teemas öelnud, et need kes elavad-töötavad välismaal, ei saagi omada teisi seisukohti. See on nagu alateadvuslik blokeering, mis õigustab enda elu võõrsil ja näitab Eestit koledana.
Mul üks tuttav käis aasta psühholoogi juures sellepärast ja lõpuks sai bloki maha. Aga ütles, et peab veel vähemalt paar-kolm aastat iganädalaselt sellega tegelema.

Natuke kibestumist õhkab sinu kommist. Aga see ka arusaadav, sest raske on meil praegu kõigil.Eks muidugi minejatel põhjused seinast seina.Isegi mõlgutan jäämise mõtteid, lihtsalt kohapeal peaksid mõned detailid paika tiksuma. Kuhu mina elama ei jääks on kindlalt Soome. Olin seal kyll mõned aastad tööl, aga ei suuda ma kohaneda nende raamidega seal.Olen enda jaoks leidnud sobiva kliima ja ehk ka elatusviisi.Lapsed juba suured ja ei vaja nunnutamist, Eestis on kas karjääril sein ees või muidu puudub kindlustunne.Kuidagi Eestis käies on jäänud tunne, et paari nädala möödudes tahan tagasi siia, kus olen. Ei ole Eestis sugugi pettunud ja olen siin ehk suurem eestlane kui kodumaal, aga siin on nagu õhku rohkem.

Kibestumist? Kust sa seda välja lugesid? Mina olen Eesti eluga väga rahul. Kunagi olid ka mõttet tulevikus talveks kuhugi sooja kolida, aga mida aasta edasi, seda rohkem tunnen, et palju mõnusam on paar korda aastas uusi maid avastamas käia ja suvel mõnusalt ka Eesti kliimat ja valgeid öid nautida. Nagu enne juba mainisin, et kes saab hakkama Eestis, saab hakkama ka mujal ja ei pea kodumaad pasaga foorumites ja vestlustes üle valama. Kui inimese võimed lubavad läbilööki mujal ja see pakub talle rahuldust ja toetab hea sõnaga ka kodumaad, siis on ju kõik korras nagu Raiksi näite puhul näha on. Aga Hbert tabas asja olemuse väga täpselt ära ja sinna polegi nagu rohkem midagi juurde lisada.

Ikka. Ega ma ju ütlegi, et Eestis kõik inimesed õnnetud on.
Selleks ,et aru saada maailmast natuke suurema pildiga ,on vaja olla rohkem avatud silmaringiga ja rohkem tolerantne.

Ja muide, ka mitte kõik Eestlased (ka. need nn. super tublid -edukad ja ilusad…või oli see rikkad ja ilusad?) ei saa hakkama välismaal

Eesti konnatiik on imeline asi, eks see võta kõik tagasi.
Elad seal ja nagu midagi muud ei oskagi tahta.

Kokku puutudes muude riikidega ja neis elades , hakkab tekkima hundiisu ka muude asjade ja arusaamiste järgi.
Silamringi laienedes ja inimesega suheldes( erinevatest riikides ja nahavärvusega) hakkab lõpuks välja kujunema pilt ,mis esmapilgul võib nimetaga kibestumuseks.

Kibestumist või blokeeringut ,kui sellist tunnet mul enam ei ole. Kas see on halb või on hea…ma ei oska ausalt öelda.

Vahel lugedes Eesti uudiseid hakkab mul aga halb. Näitena toon selle koha,kus koolis laps kukkus näljast kokku.

Ma ei ole mingi optimist või oma mingit super arusaamst kuldsest õunast,kusagil imelises paradiisi rannikul

Ma räägin konkreetsetest asjadest ,konkreetsete faktidega, tuues elulisi näiteid.

Mh, tuli mul siinkohal meelde, kuidas ma Eestis rabasin 12 klassi kõrvalt tööd teha poolteist täiskasvanu kohta. Peale kooli ma läksin kohe vabrikusse ja sealt vahel hommikul kooli. Meil oli kartulimaa ja aed. Ja 2 suud toita ilma lasteta, tuli meil tööd teha pea 24 h. Magamiseks jäi töö ja kooli kõrvalt aega 3–4 tundi max.ja sedagi näpistades siit sealt ühistranspordis magades.
Ma mäletan, et olin nii ära harjunud sellega, et bussis magades ärkasin täpselt oma peatuse ajaks ülesse. Mäletan, et ema vahel nuttis, et me sureme nälga.
Mh…sattusin nüüd mälsetus radadele tallama…

Kahjuks või heaks…kes teab!

Veel. Ma tegin hetkel kiirülevaate oma maili listist ja huvi pärast sirvisin natuke inimeste nn. gruppe.
Jah …enamus on 25–45 aastat vanad edukad kõrgharidusega abielu paarid.

Minu kirjavahetus annab hetkel 38 paari,kes on emigreerunud viimane 2 aastat ja kellel on/oli minuga kirjavahtus.

16 üksikut : neist 3 alaliselt ja 13 asjutiselt siin viibivat ( kellest üks plaanib tulla alaliselt tagasi järgmise aasta jooksul,kui realiseerib Eestiga oma suhted)

Üks paar 38st läheb Eestisse tagasi(järgmise paari kuu jooksul),kuna ei pea siinsele töökonkursi turule vastu ja viisa polnud just parim neil ka.

Seega me räägime hetkel 74st parimas elueas inimesest,kes kolisid ära ainult siia …
Ja ma olen kindel, et see minu arvutus on jäämäe tilluke tipp.

Ma rääksiin siin paari päeva eest nn. Eestlasega ( ta tuli ära nüüdseks …15–16 aastat tagasi) ja ma sain sõimata, et ma siiani tegelen eestlastega Eestst.

Näh, eks ma siin saan sõimata ja seal saan sõimata…vahest peaks minema ja laskma endale bloki PEALE panna…
topiks näpud korva ja ümiseks endale midagi nina alla õnnelikult.

Ma olen muidugi meelitatud ka komplimendist, et olen asjalik inimene ja saades hakkama eluga Eestis ..saan kakkama ka siin.

Muidugi olen ma avatud HEADE ASJADE KUULMISEST Eestist.
Seega palun kirjutage on viimase 24 h. HEAD MULJED/VÕÕRALE HEA TEGEMIST siia Emmele lugeda.

PS! Muljed ei tohi sisaldada midagi ,mis on ostetud raha eest või sisaldavad midagi,mis otseselt või kaudselt kahjustab teisi olevusi või mingit materiaalse kahjumi tekitamist.
Näiteks: aha! sain täna ülendust,kuna inimene kes selle ametikoha peal oli lasti lahti.

Olen avatud headele kogemustele ja muljetele Eestist.

Thanks! XOXO Emme

Perega Eestist ära

Kas on kedagi, kes on ka oma perega (laps 5-aastane) Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Kuhu olete läinud ja kuidas hakkama saanud. Kas lasteaia koha leidnud ja laps ka kohanenud eluga välismaal. Kindlasti huvitaks mind koht, kus kliima oleks mõnus ja soe.