Mitu korda läbi reisibüroode Siinail käinud ja seal paar head tuttavat egiptlast leidnud, tekkis mõte, et ostaks õige vaid lennupiletid Sharmi ja tagasi ning vaataks pool-omapäi Kairot ja sealset ümbrust. Mõeldud-tehtud! Sharmi lennuväljalt taksoga kohalikku bussijaama, sealt bussipilet Kairosse Easy Jetiga. Ees ootamas ligi 7 tundi sõitu mööda Suessi lahe idaserva maanteed Suessi kanalist läbi ja pealinna poole. Varasemalt oli kohaliku kairokaga kokku lepitud, et ta tuleb mulle kesklinna Ramsese bussijaama vastu ja viib mu Püramiidstreetil üüritud korterisse. Kõik sujus kui õlitatult. Bussis olin araablaste hulgas eurooplasena üksi mina. Paar kohalikku matrooni peredega naissoo esindajana samuti- ülejäänud kõik mehed. Ei olnud kellelgi asja, et mida üks kahvanägutädi üksi turneetab.
Kairo päevadeks oli kohaliku tuttavaga kokku lepitud eelnevalt, et sõidame koos tema autoga al Fajumi oaasi kaheks päevaks, tuuritame Kairo peal ja käime Qanatoris (Deltaküla)
Teadsin, et al Fajum on oaas Saharas, aga pooliku kodutöö tõttu ei kujutanudki ette, kui suur see on. Ei teadnud ka seda, et Saharas on nii suur järv- Qaruni järv ja et seal on kosed. Ööbisime kairoka sõjaväekaaslase ja sõbra peres. Mina naisterahvana ja suure külalisena(olin esimene eurooplane ja esimene eestlane) keda see pere nägi, magasin omaette toas. Elamu oli tüüpiline sealne elamu: kolm korrust, alumisel elamas lesk ema oma väiksemate lastega, teisel poeg oma perega ja kolmandal kanala!!! 1000-le kanakesele, kes kuu möödudes perele rahalise sissetuleku toovad tapale minekuga. Osa rahast minevat kohe uute tibude ostmiseks. Kolm kanakest jättis elu meie õhtusöögi nimel samal päeval. Kohale jõudes küsiti, kas ma pesta soovin. Pesuruum ja WC olid ühes ruumis, WC nurgas oli emalitud auk põrandas, kus kohal sai kükitades oma häda ajada. Pesuvesi tehti suures kausis kuumaks, külm vesi kraanist, WC augu kohale tuli panna jalapink ning siis sellel istudes ja vett ladistades ennast pesta. Samas oli majas kõik imepuhas. Käisime kairoka ja peremehega kahel päeval ümbruskonnas sõitmas. Milline looduslik ilu keset kõrbe ja vastukaaluna milline inimeste tekitatud räpasus!!! Kohutaval hulgal prügi, mis ilmselt on tekkinud plastmassi tootmisega ja mida ilmselt 50 aastat tagasi veel ei olnud sealmail. Ise nad ütlevad, et panna pole seda kusagile ja las vedeleb, keda see segab. Mis aga loomadele süüa kõlbab, selle söövad eeslid, kassid, koerad jms kohe ära. Fantastiliselt ilus on Qaruni järv ning sinna juurde kuuluv õpetlik legend, kuidas Allah nuhtles üht väga rikast meest, kellel oli maja 365 toaga, palju kulda ja karda ning kes vaeseid ei aidanud. Selle karistuseks lasi Allah paleele peale tulla Qaruni järvel ja kes järve sukeldub lossi otsima, see sinna ka jääb. Käisime ka kunagises roomlaste linna varemeis ja ühes igivanas templis. Teisel õhtul ära tulles olid minul pisarad silmas võõrustajate lahkuse pärast. Nii armsad ja sõbralikud olid nad kõik ja siiralt oli kahju ära tulla.
Deltakülla sõitsime hommikul Kairo kesklinnast jõelaevaga. Laeval olin ma jälle ainus eurooplane ja koos egiptuse tudengitega sai veedetud imeline päev. Käisime tuk-tukkide ja kaarikuga Qanatoris sõitmas. Sõitsime mööda expresident Mubaraki ühest residentsist, kus väravatornides mustas vormis politsei püssidega valves ja kus pildistamine keelatud. Tagasi laeval närisime kaasavõetud suhkruroogu ja elasime kaasa laeval toimuvale araabiadiskole. Õhtul hilja saabudes ootas ees tuledesäras Kairo ja Niilus- super-super.
Kairos veetsin veel ühe päeva koos kairokaga (ta teeb kohapeal trippe) ja saudi noormeestega. Need saudid vaatasid mind ja muudkui naersid. Küsisin, et mispärast nad naeravad. Selgituseks öeldi, et nad ei saavat aru kuidagi, kas mul on päris silmad või värvitud silmad. Hmmm… Nad olevat arvanud, et minu hallid silmad on tavalisest pruunist halliks värvitud. Ütlesin siis, et meil eurooplastel on enamusel hallid, sinised ja rohekad silmad. Nemad olevat aga koguaeg arvanud seni, et telekast nähtud eurooplaste heledad silmad on kõik värvitud. Kutid said jälle tiba targemaks etnilisuse eripäradest. Saudi poistega käisime koos hobustega püramiidide juures ja edasi kihutasime Sahara poole. Tükk maad püramiididest eemal oli meie kappamise lõpp-punkt ühe düüni harjal, kus kohalik “ärimees” pakkus meile Cocat, Fantat ja vett. Ta oli oma “äri” pannud püsti nelja posti najale, mille ümber oli veetud-kinnitatud kaltsuvaip ning varjus oleva seina taga joogikastid. Transpordivahendiks eesel ja ise ta pidigi seal elama. Käib ära ainult niipalju, et laotagavarasid suurendada. Pärast janu kustutamist ja Sahara ääretuse imetlemist kappasime tuuleiilina tagasi linna. Araabia vanasõna ütleb, et Allah lõi lõunatuulest hobuse araablasele abiliseks ja nii see vist ongi- tuulena kihutavad need pisikesed ja kõhnukesed hobud mööda kõrbeliiva.
Omaette elamuse sain Kairos Attaba liha-kala turul. O my God- ma ütleksin. Seda paika peab ka oma silmaga nägema, sõnu ei ole, et seda edasi anda. Meie Tervisekaitse saaks vist kohe infarkti ja teeks terve aastaplaanijagu trahve ühe hoobiga. Meie aga ostsime sealt värskelt püütud kala ja lasime kohapeal ära grillida. Tänavalt ostsime salatit ja pitaleiba ning suure Fanta ja sõime ühes nurgapealses “kohvikus” ära. Meie jäänuseid ootas viis sammu eemal kerjusnaine, kes meie püsti tõustes kogu järelejäänud kraami kähku endale haaras ja tänaval seisva kellegi Mercedese kapotil sööma asus.
Paar päeva tuuseldasin Kairos omapäi ringi. Kõik tundus nii ohutu ja turvaline. Keegi kallale ei kipu ja ilmselgelt ei ole vaja oma nina ka päris igasugustesse kahtlastesse urgastesse toppima minna. Rahvas on üldjuhul väga sõbralik, samas muidugi ka uudishimulik, et kust sa tuled ja kes sa oled ning kas sulle meeldib Egiptus.
Hullu egiptusefännina tahaksin seda kõike veel ja veel kogeda. Mööda Suessi lahe kalda maanteed Sharmi poole tagasi sõites olin kindel- ma tulen siia jälle tagasi.