10. august 2009

Juulikuu viimastel päevadel asusin koos oma teise poolega 10-päevasele avastusretkele Lõuna-Euroopasse. Olime hoole ja armastusega koostanud paljuhõlmava marsruudi idast läände läbi Itaalia, Hispaania ja Portugali. Reis tõotas tulla ütlematagi huvitav. Ning mis ikka saaks valesti minna, eks?

Alustuseks viis tee (õigemini paar lennukit) meid ringreisi esimesse romantilisse sihtkohta, Veneetsiasse, kus kuumus lajatas pikema jututa meile puuga otse lagipähe ning veetsime neli päeva oimetute, kuid õnnelikena peamiselt higistades ja mööda varjulisi seinaääri ringi loivates. Viimasel päeval otsustasime kohustuslikus korras rongiga end ka Firenzes ära näidata. Sinna minnes oli kõik paljulubav, kolm tundi konditsioneeriga kiirrongis, Toskaana maaliline maastik aknast mööda vuhisemas, möödusid märkamatult ja sai see Taaveti kuju ükskord ära vaadatud. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata ka võimalust ronida il Duomo katedraali 414 trepiastmega torni, mis 40 soojakraadis osutus üllatuslikult ideaalseks infarktikiskujaks. Ei rohkem ega vähem kui kaks korda järjest komistasin nii, et asi lõppes pea ees kivitrepist alla lendamisega. Üks jaapani proua sai paraja ehmatuse osaliseks, kui nägi mind tema suunas alla sadamas. Proua meeleheitlik karjatus paiskas isegi kaugemal olevad väljakud hetkega tuvidest puhtaks. Kuidagi sain vahetult enne teda siiski pidama ja ehmatusest toibudes me kõik naersime kohmakalt ning läksime oma teed.

Täpsemini küll oleksime hea meelega läinud tagasi Veneetsiasse, kuid õhtused rongid olid välja müüdud ja eelviimast rongi, millele saime piletid, lihtsalt ei tulnud. Juba hiliste öötundide paiku siiski ilmus lõpuks välja üks õnnistatud rongiloks ja surmväsinuna jõudsime tagasi varahommikusesse Veneetsiasse. Kauaoodatud uinaku järel oli aeg asjad kohvrisse visata, lennuki peale ronida ja suund Madridi peale võtta, kus ootas meid rendiauto, et Portugali poole kihutada.

Mõne tunni pärast kruiisisimegi juba muretult Portugali viival kiirteel, mis oli sel lõunasel ajal keset tööpäeva praktiliselt ainult meie päralt. Oleks pidanud muidugi juba aimama, et kuna kõik oli sinnamaani läinud enam-vähem plaanipäraselt, siis midagi peab ju juhtuma…ja ei tulnud pettuda − u 300 km Madridist, keset kiirteed, käis kapoti all ilgem kärakas ja helesinine leek lendas meie õuduseks sealt kuskilt vahelt taeva poole. Tõsi, mõni aeg enne seda oli hakanud armatuuril põlema hoiatustuluke, et õli tase on MADAL, kuid mitte, et AUTO HÄVITAB ENNAST 10 SEKUNDI PÄRAST või midagi sarnast, mis oleks tegelikult toimunule vastanud. Kes ikka läheb oma raha eest rendiautol õli vahetama, eksole?

Nagu arvata võib, hüppasime mõlemad üliinimliku reaktsioonikiirusega veel alles veerevast autost välja, mis omakorda hakkas erilise hooga süsimusta tossu välja ajama. Taipamata, mis üldse toimub, istusime turvalises kauguses teeäärses põõsas ja vaatasime uskmatult, kuidas auto nina hakkas aina rohkem meenutama lõkkes prõksuvat vahukommi, samal ajal kui autorendifirma klienditeeninduse numbrilt lasti meile vastamise asemel meeleolukat muusikat. Minul juba stsenaariumid hakkasid peas valmima sellest, kuidas ma palja p-ga uuesti passi hakkan vormistama − kogu meie maine vara oli ju ikka veel autos.

Ühes asjas olen kindel: rekkajuhid on taeva kingitus ja nad peaks kuulutama pühakuteks! Justnagu eikuskilt olid korraga platsis Portugali kartmatud roolikeerajad oma pisikeste tulekustutitega ja imekombel sai suurem leek talitsetud ning kogu meie veel tulest puutumatu träni kõrge kaarega ruttu autost välja, tee serva loobitud. Kõik see käis minu silmis, kes ma ikka veel šokist põõsas värisesin ja sealt välja keeldusin tulemast (filmides ju nähtud, kui kergelt autod uhke tulemöllu saatel vastu taevast pilbasteks lendavad ja filmid juba ei valeta…), muidugi aegluubis. Selleks ajaks oli välja ilmunud ka keegi härra ajakirjanik, kes kukkus ennastunustavalt oma paparatsoaparaadiga meie õnnetut tulerooga jäädvustama. Entusiasmist pakatav hispaania piltnikuhärra pakkus isegi, et võib meist kahest põleva autokarkassi taustal pilti teha, mälestuseks noh…

Peale politseid ja uudishimulikke möödasõidul olnud pealtvaatajaid saabus viimasena sündmuspaigale ka tuletõrje, kes juba ammu kustunud kräslale demonstratiivselt veel veidi vett peale sortsutas. Lõpuks suvatseti isegi autorendifirmas toru hargilt tõsta ja meile lähimas suures linnas, Salamancas uus auto orgunnida, seda küll alles järgmiseks päevaks, kuna õhtu oli juba käes ja meie ikka veel keset Hispaania ääremaid. Söestunud auto veeti parandusse ning sõbralik ja üleni tahmane teisaldusauto juht viskas meid 10 km kaugusele Ciudad Rodrigo väikelinna. Ööseks sai autorendifirma meile sealses (arvatavasti ainukeses) hotellis toa kinni pandud ja see linnake näitas ennast olevat väga armas koht, kus peatuda, ning hotellgi oli kahtlemata selle reisi vingeim.

Hommikul, peale pooletunnist taksosõitu Salamancasse, saime uue käru, mida hävitada. Aina rohkem põhja poole liikudes langes ka õhutemperatuur. Eelmise päeva segaduse käigus oli mul aga õnnestunud teksad, ainsad soojad kaasavõetud riideesemed, kohvrist ära kaotada ja ainus koht, kus nad olla said, oli ikka veel seal samas kiirte ääres. Õnneks saime katastroofipiirkonnas, kus tuhahunniku piirjooned olid asfaldil jätkuvalt selgesti tuvastatavad, peatuse teha ja mu püksid põõsast ära korjata.

Uus suksu meile suuremaid üllatusi tee peal ei valmistanud, küll aga oli sellele külge monteeritud mingisugune hoiatusalarm, mis pistis järjekindlalt kisama, kui kiirus üle lubatud maksimumi läks. Meie vaesed närvid polnud veel toibunud ning süda jättis paar head lööki vahele ja pool elu jõudis silme ees taaskord läbi joosta iga kord, kui see tehnikaime oma täiesti ootamatu ja äärmiselt ebameeldiva piiksumisega endast märku andis.

Kuuetunnise sõidu järel õnnesus meil jõuda sihtkohta, Porto linna. Peab mainima, et Portugal, kus viibisin esimest korda, erineb oma naabrist märgatavalt. Lisaks portugali siiratele ja isetutele inimestele vaimustas mind ka tõsiasi, et noored portugallased valdavad suurepäraselt inglise ja enamjaolt isegi hispaania keelt. Umbkeelsest Hispaaniast tulles on see väga värskendav avastus. Süüdi paistab olevat hispaanlaste kinnisidee dubleerida absoluutselt kõik, mis vähegi võimalik, hispaania keelde, samas kui Portugali võib võrrelda Eestiga ja kus tänu subtiitrite kasutusele rahvas tahes-tahtmata omandab telekast kuuldavat. Eestiga saab võrrelda seda maad veel vähemalt ühes aspektis − merevesi Porto rannas oli koduselt krõbe ja täpselt nagu Vääna rannaski lõppes juba kerge varbaleotamine külmakrambiga.

Õhtul sattusime vanalinnas ekseldes veini ja tapade baari, mis asus imelise vaatega Douro jõe ääres, mida ületas hiiglaslik raudsild, tuledes, nagu horisontaalne Eiffeli torn (härra Eiffeli enda disainitud see ongi). Toit oli täiesti mõrvarlikult hea ja pudel veini unustati sootuks arvele lisada. Tundus, et meie õnn oli pöördunud.

Portost võtsime suuna veel rohkem põhja, et jõuda üle piiri Galiciasse. See ei tähendanud üksnes hüvasti Portugalile vaid ka heale ilmale ning tõenäoliselt ka elunatukesele. Hispaanias tervitas meid totaalne vihma ja udu košmaar, ning just siis kui tundus, et enam hullemaks minna ei saa, muutusid sõiduolud veelgi painajalikemaks − maanteele hakkasid ilmuma lehmad ja hobused (tuleb välja, et Galicia põllumeestele ei meeldi oma pudulojuseid piiretega ahistada). Hing jäi siiski sisse, kuid koerailm vaibus alles siis, kui oli aeg koju lennata.

Hommikul kl 1:00 õnnestus meil lõpuks koduuksest sisse veereda, avastamaks, et elektrit ei ole. Põhjust tuvastada üritades meenus õudusega ka tõsiasi, et külmkappi oli heas usus jäänud nii mõnigi toiduaine ja järsku me enam ei tahtnudki niiväga teada, kui kaua elekter oli juba ära olnud… Peale külmkapi ukse avamist ja seal endale mõnusa eluaseme rajanud uut tsivilisatsiooni silmitsedes (hingematvat lehka mainimata) oli aga selge, et täiesti vabalt võis meie pesa kõik need 10 päeva elektrita olla. Ja korkide väljalöömises võime kahtlustada ning ühtlasi tänada üksnes meie kalleid ülemisi naabreid, kes on võtnud endale missiooniks täita kõik suvepäevad ajusid lömastava puurimise ja tagumisega, et rajada päevinäinud korruselamu 11. korrusele endale šveitsi juustu meenutav loss, sest muud sellest kohutavast lõhkumisest ei oska küll oletada. Ega siis midagi, uus elu sai kella kolmeks hommikul talitsetud ja pea lõpuks padjale. Tõsi ta on, et puhkused on ühed üdini kurnavad asjad ja nüüd ei oska muud tahta kui puhkust. Midagi hamba alla oleks ka tore, sest kõik sai eile ära visatud.